Keskkonnaagentuuri teatel on metsise asurkond hakanud taastuma ja selle linnu säilimise võtmeküsimus peitub elupaikade paremas kaitses, vahendab BNS. Veel aastaid tagasi oli metsise seisund Eestis olukorras, kus arvukuse püsival langusel ei paistnud lõppu tulevat, teatas agentuuri pressiesindaja teisipäeval BNS-ile. Võrreldes 1980. aasta seisuga on liigi arvukus tänaseks kukkunud 44 protsenti, kuid samas ajaks võib tõdeda, et metsise arvukuse püsiv langus on suudetud pidurdada. Väga suure efekti metsise arvukuse languse pidurdamisel andis pressiesindaja teatel 2014. aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku epideemia ja sellele järgnenud metssigade arvukuse langus. Oma osa on ka juba 2013. aastal kaitstavatel aladel ulukite lisasöötmise keelu kehtestamisel, enne seda kehtis keeld vaid metssigade lisasöötmisele metsise püsielupaikades. Nimelt koondavad söödakohad mitte ainult metssigu vaid ka närilisi ja neid jahtivaid kiskjaid, kes metsise mune ja tibusid võimalusel hea isuga söövad. Esimesed märgid metsisemängude arvu sagenemise kohta avaldusid 2015. aasta kevadel. "Tänaseks võib tõdeda, et viimase viie aasta arvukus on stabiliseerunud. Tulemus, et metsise asurkond on hakanud taastuma, on võimalik ainult sellele, et meil on veel säilinud piisaval hulgal kvaliteetseid ehk heas seisundis elupaiku. Selle poolt kõneleb fakt, et kaitsealade võrgustikul on viimasel viiel aastal olnud asurkonna taastumine kiirem, kui väljaspool metsise kaitseks loodud alasid. Suhteliselt heas seisus elupaikade säilimine on olnud võimalik tänu metsise kaitseks rajatud kaitsealade ja püsielupaikade võrgustikule," rääkis keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leevits. Siiski ei ole metsiseasurkonna taastumine üle Eesti olnud ühtlane. 2009-2017 kogutud metsise mängude seire andmete analüüsil on eristatavad piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kasvanud või stabiilne ning piirkonnad, kus mängude suurus on valdavalt kahanenud. Seega, ei saa öelda, et metsiseasurkond oleks igas Eestimaa nurgas taastunud. Probleemseteks piirkondadeks on Järvamaal Lõuna-Kõrvemaa ja Väätsa, Jõgevamaa Endla, Sadala ja Vooremaa ning Lääne-Virumaa Lääne-Alutaguse metsise elupaigad. Üldistatult on tegu piirkondadega, mis asuvad Pandivere kõrgustiku servaaladel ning kuhu on ENSV ajal metsaparanduslikel eesmärkidel rajatud ulatuslikud maaparandussüsteemid. Teisalt on piirkonnad, kus metsiseasurkond on üsna jõudsalt taastunud - mängud on valdavalt kasvanud või stabiilsed ning avastatud on ka uusi mänge. Sellisteks piirkondadeks on Lahemaa, Põhja-Kõrvemaa, Ida-Alutaguse, Nõva, Soomaa. Üldistatult on tegu piirkondadega, mille elupaigad on jäänud suures osas puutumata suurtest maaparandusobjektidest. Kõige looduslikumas seisus on Ida-Alutaguse ja Lahemaa metsise elupaigad, kuna seal praktiliselt puuduvad maaparandussüsteemid.
