Portugal. The Man on üsna kummaline nimi ühele ansamblile, kuid ometigi nii see on. Tegemist on USA rokibändiga, mis pärit Wasillast, Alaskast. Ansamblis mängivad täna John Gourley (laul, kitarr, klahvpillid, trummimasinad, alates aastast 2004), Zach Carothers (basskitarr, taustalaul, alates aastast 2004), Kyle O’Quin (klahvpillid, süntesaatorid, kitarr, taustalaul, aastal 2007 ja uuesti alates aastast 2012), Jason Sechrist (trummid, aastail 2005-2011, ja uuesti alates aastast 2016) ja Eric Howk (kitarr, alates aastast 2015). Gourley ja Carothers kohtusid ja hakkasid muusikat tegema Wasilla High School’is. Kaks esimest plaati ilmusid väikese plaadifirma Fearless Recordsi alt, aprillis 2010 sõlmis bänd plaadistuslepingu juba Atlantic Recordsiga. Kui ajaloos veidi kaugemale piiluda, siis tegelikult oli enne Portugal. The Man’i ansambel Anatomy of a Ghost, milles mängisid John Gourley ja Zach Carothers. Gourley oli ansambli laulja ja ninamees, kuigi tal varajasemat laulmiskogemust ei olnud. Bänd kogus populaarsust, kuid läks õige varsti laiali. No nii on üsna mitme bändiga ka varem juhtunud… Gourley „pidas“ paralleelselt selle bändiga ka ansamblit Portugal. The Man, milles Carothers mängis basskitarri. Enne, kui bändiga liitus trummar kasutati trummimasinaid ja süntesaatorite loope. Õige varsti liitusid ansambliga Wesley Hubbard, Nick Klein ja Harvey Tumble. Ansambli nimest. Bändiliikmed soovisid ansamblile nime, mis oleks suurem kui elu, kuid ei tahetud kasutada ühegi bändiliikme nime. Laulja ja kitarrist John Gourley selgitab: „Mingi riik on ju grupp inimesi, ja Portugal oli esimene riik, mis meile pähe kargas. Ansambli nimi on Portugal, punkt selle järel kinnitab seda, ja The Man tähendab seda, et tegu on ühe inimesega.“ Lisaks sellele on Gourley’l plaanis ka samanimeline raamat, mis jutustab laulja isast ja isa paljudest seiklustest. Ansambli liikmed lahkusid Alaskalt ning läksid Portlandi, et alustada tööd stuudios, plaanis oli lindistada muusikat ja minna ka konstertturneele. 2004 lindistati demosid, kuid 2005 lahkusid ansamblist Klein ja Tumble ning ansambliga liitus Jason Christie. 2006 jaanuaris ilmus ansambli esimene album „Waiter: „You Vultures!“ 2007 ilmus album „Church Mouth“, seejärel esineti Euroopas ja USAs. 2008 jällegi uus album „Censored Colors“. 2009 esines ansambel suurtel muusikafestivalidel Bonnaroo ja Lollapalooza. Samal aastal ilmub ka album „The Satanic Satanist“, mis jutustab laulja John Gourley mälestustest ja lugudest/seiklustest Alaskal. 2010 sõlmitakse plaadistusleping Atlantic Recordsiga ja 2010 ilmub album „American Ghetto“ ja 2011 album„In the Mountain in the Cloud“ 2012 liitub ansambliga klahvpillimängija Kyle O’Quin, kes asendab Ryan Neighborsi. Hoogne plaadistustegevus jätkub, ilmavalgust näeb album „Evil Friends“ (2013). Seejärel plaadistamisel pikem paus, sest amsanbel andis kontserte, esines festivalidel ja tehti loomulikult tööd ka stuudios, kuni eelmisel aastal uus album „Woodstock“. Uus album „Woodstock“ sai nime 1969 samanimelise muusikafestivali piletilt, mis kuulus Gourley isale. Gourley mõistis, et peaaegu 50 aastat hiljem on muusikal ikka sama ülesanne – „reageerida sotsiaalsele ja poliitilisele unisusele“. „Tahtsime kirjutada muusikat, mis aitaks inimestel mõista, et nad pole üksinda, isegi siis, kui nad on vihased või tunnevad end olevat veidi kadununa.“ Uue albumi kohta on öeldud, et siin on nii kitarrirokki, kui ka häid tantsubiite ja korralik annus elektroonilist muusikat. Bändi indie juured kohtuvad üsnagi eheda popiga. Avaloos „Number One“ saab loo alguses kuulda sämplingut legendaarse USA laulja, kitarristi, folgi- ja souliartisti Richie Havensi loost „Freedom“ („Sometimes I Feel Like A Motherless Child“), mis kõlas ka Woodstocki festivalil 1969 aastal. Lugu on kübe rokilikum kui popilikum, kuid palju on igasugu sämplinguid, süntesaatorite trikke, põnevaid harmooniaid ja huvitavaid rütmilahendeid. Pean tuniistama, et Gourleyl on vägagi huvitav, omanäoline hääl, palju kasutab ta falsetti, kuid teeb seda väga oskuslikult. Midagi on selles laulus sellest, mis annab juurde ka 60ndate lõpu 70ndate alguse hipilikku hingamist. Väga huvitav avalöök igal juhul. „Easy Tiger“ algab väga põnevate ja huvitavate süntesaatori saundidega, mille eest kannab hoolt Kyle O’Quin klahvpillidel ja trummar Jason Sechrist. Põnevad saundid liiguvad läbi terve loo. Sellele lisandub hea basskitarr Zach Carothersilt ning Eric Howk’i üsna „tige“ kitarr. Lugu on veidi psühhedeeliline, kuid jällegi väga huvitavate harmooniatega, rütmilahenditega, on tõuse ja langusi, oskuslikult mängitakse tempoga ja ka laulja häälega on tehtud igasugu trikke. „Live In The Moment“ on tegelikult üks igati äge popilugu, milles on meeldejääv refrään, ja kasutatakse oskuslikult vokaliisi. Oma võlu on ka lugu saatvalt basskitarril või on see basskitarri saund, mis süntesaatorilt võetud. Kõik see kokku paneb loo mõnusasti liikuma, nii et isegi jalg hakkab vägisi kaasa tatsuma, kuigi vahepeal on ka mõnusat hõljumist, kus sõna saab kitarr. Väga hea lugu. No ja siis! Uue plaadi esiksingel, hittlugu „Feel It Still“, millest sai ansambli seni suurim hitt USA’s, mis tõusis Billboardi alternatiivsete laulude edetabelis kohale number 1, lisaks jõudis lugu ka TOP 5 sekka USA singlimüügitabelis. Lugu kandideeris ka Grammy-auhinnale. Väga põneva minekuga lugu, veidi isegi funkilik, ja lausa hämmastav Gourley falsett. Ma ei saa midagi parata, kui vahepeal leian ennast mõttelt, et siin on miskit sellist meenutab lausa varalahkunud Prince’i. Midagi ei ole teha, see on tõepoolest väga äge lugu. Viies lugu on „Rich Friends“, milles on suur rõhk pandud löökriistadele ja põnevale helimaailmale. Jällegi hea minekuga lugu ja kuulake neid huvitavaid saunde. Kuues lugu on „Keep On“, milles on tunda 60ndate aastate folki ja kuulda ka mõnusaid ning rohkelt kasutatavaid sõrmenipse. Gourley laulab hästi, Sechrist on trummidel väga hea. „So Young“ on oluliselt rahulikum mõtisklus, mis hingab üsnagi reggae’likult, loos laulab (räägib) kaasa ka Zoe Manville, kes lööb kaasa ka hittloos „Feel It Still“. „Mr. Lonely“ algab vaikselt räägitud introga, millele järgneb jällegi ilus ja puhas Gourley falsett. Loo lõpus ka veidi räppi, mida esitab Fat Lip. Lugu igati selline igatsuslik, millele vihjab ka laulu pealkiri. Jällegi palju põnevaid saunde, rütmilahendeid. Portugal. The Man ei karda helidemaailmaga katsetada ja see tuleb neil väga hästi välja. Plaadi eelviimane lugu on „Tidal Wave“, mis on plaadi kõige popilikuma hingamisega lugu. Viimane lugu on „Noise Pollution“, milles koos jällegi Gourley ja Manville, kuid ka laulja/näitleja Mary Elizabeth Winstead, kes tuntud telesarjast „Fargo“. See ongi lugu, mille kohta võib öelda, et see on tõeline helide virr-varr, no nagu pealkiri ütleb ju. Igal juhul on Portugal. The Man’i uus album „Woodstock“ igati huvitav ja põnev kuulamine, mida tasub esialgu paar korda kuulata, siis lasta sellel veidi endas laagerduda ja seejärel jälle kuulata, uskuge mind, kolmandal, neljandal kuulamisel avastad jälle midagi uut. Kuula albumit SIIT!
