Michael Cameron Anderson ehk esinejanimega Anderson East saab selle aasta 17. juulil 31-aastaseks. Ta on USA rhythm and bluesi artist, kes sündinud Ateena-nimelises linnas Alabamas ning tegutsenud ka Nashville’is Tennessee’s. Tema muusikat on lahterdatud nii southern souliks, R&B’ks, Americana’ks, roots rokiks ja bluusilikuks rokikuks. Kõikidel neil stiilidel on mõjutusi bluusist, kantrist, soulist, folgist. Muusikat hakkas Michael Cameron Anderson kirjutama juba koolipõlves. Esimene lugu „Brains“ sai valmis 7. klassi talendishow’ks, eeskujuks muusika, mida esitas Ben Folds. Muusikal on olnud tähtis roll Michaeli terves peres, sest tema isa laulis kirikukooris, ema mängis noorena kirikus klaverit ja vanaisa oli baptistide jutlustaja. Sellist gospelihõngu on tunda ka tema uuel albumil „Encore“. Kolledžis õppis Michael muusikat, kui täpsem olla, siis helitehnikat. Kaks aastat hiljem kolis ta juba Nashville’i, et ise muusikat teha. Esialgu oli ta abiks lauljatarile, kel nimeks Holly Williams, kes pärit kuulsast Williamsite muusikalisest suguvõsast. Michael mängis Holly saateansamblis kitarri ning laulis harmooniaid, oli abiks muusikuna ja abistas lauljatari ka stuudiotöös. 2009 avaldas Anderson East hoopis Mike Andersoni nime all albumi „Closing Credits for a Fire“. Seejärel otsustas ta kasutada esinejanime Anderson East ja avalda EP „Fire Demos“ 2012 avalda ta albumi „Flowers of the Broken Hearted“ – õigupoolest lausa kaks samanimelist plaati, sest ühe lindistas ta Los Angeleses, teise Nashville’is. Üks plaat (nn valge album) oli soulilikuma ja Americana vaibiga, teine plaat (punane album) oli tumedam ja rokilikum. Esimene kuulsus saabus 2015. aastal, kui USA raadiojaamades mängiti edukalt mehe laulu „Satisfy Me“. Samal aastal ilmus ka tema debüütalbum suuremalt plaadifirmalt (Elektra Records) ja selle albumi nimi oli „Delilah“. 2017. aastal kõlas Anderson Easti laul „What Would It Take“ filmi „Fifty Shades Darker“ heliribal, kusjuures ei maksa unustada, et filmi soundtrack oli USA plaadimüügitabeli esikohal! Uue albumi „Encore“ esimene singel „All On My Mind“ ilmus eelmise aasta augustis, oktoobris esitas Anderson East seda laulu ka telesaates „The Ellen DeGeneres Show“ oktoobris. Ja nüüd, selle aasta alguses suurepärane album „Encore“! Suurepärane on see album tõepoolest, sest see on ehe rhythm and bluesi album, mis justkui viiks kuulaja ajas tagasi, 60ndatesse, 70ndatesse aastatesse. Saundid on ülimalt ehedad, mõnus on kuulda selles muusikas puhkpille, saksofoni soolosid, Hammondi B3 orelit, Moogi süntesaatorit, suurepäraselt kõlavat taustakoori ja mida kõike veel. No ja muidugi Anderson Easti hääl – super! Selles on seda midagi, mida on superstaarile vaja. Seda, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab enda küljes kinni. Lauljal on võrratud madalad noodid, hääles on jõudu ja tundeid, mis vahepeal lähevad üle karjeteks, mis kuulaja sisemust puudutavad ning vahepeal on tunda, justkui oleks James Brown tagasi Pean tunnistama, et nii head häält pole ma tükk aega kuulnud... rääkimata esitusest, saundidest, kokkumängust ja õhustikust, mis sellel plaadil on. 11 laulust üheksa on Anderson Easti enda kirjutatud. Plaadi avalöök kannab pealkirja „King For A Day“. Rahulik ja mõnus rhythm and bluesi lugu, ja nagu eelpool mainisin Anderson East jõuline hääl ja esitus, mees oskab oma häälega mängida – olla vaikne, tagasihoidlik ja loo arenedes minna esituses jõulisemaks ja võimsaks, ei puudu lausa karjedki. Puhkpillid, Hammondi B3 orel, võrratud kitarrisaundid, suurepärane taustakoor – kõik on olemas. See on selline lugu, mis külmavärinad toob. Ai, kui hea. Teine lugu on samasuguse hingamisega nagu esimene, kannab pealkirja „This Too Shall Last“. Võrratu harmooniaga refrään ja jällegi see taustalaul! Kaugemalt on kuulda jällegi Hammondi B3 oreli saundi, mõnusat klaverimängu samuti. Jällegi suudab laulja olla ühel hetkel õrn, teisel hetkel võimas. Kolmas lugu on „House Is A Building“, mis on kübe rahulikum kui kaks esimest pala, loo lõpus suurepärane saksofoni soolo. Jällegi võrratult hea lugu. Neljas lugu – puhkpillid alsutavad tempokamalt, see tuleb kindlasti kiire lugu. Vana head souli! Viies lugu on „If You Keep Leaving Me“ on lausa rhytm and bluesi ballaad, gospellik lugu, milles jällegi võrratu taustalaul, suurepärased hatmooniad ja Hammondi orel kõlab terve laulu vältel. Näib, et 1960ndad on tagasi, ja see on hea Kuues lugu on taaskord tempokam ja kannab pealkirja „Girlfriend“, loo alguses jällegi suurepärased puhkpillid, mis on dialoogis terve laulu vältel lauljaga. Ja kas siin mitte lausa Moogi süntesaatorit ei kasutata? Imelised saundid! Seitsmes lugu on „Surrender“ – selline James Browni ja vanade R&B-artistide hingamisega lugu. Väga hea vokaliis. Kaheksas lugu on eelpool mainitud „All On My Mind“, mis on salapärase hingamisega tumedam pala. Üheksas lugu on „Without You“ – minu arust selle plaadi üks ilusamaid lugusid. Suured tunded võrratus esituses. Ilus, väga ilus. Kaks albumi kaks viimast lugu „Somebody Pick Up My Pieces“ (algupäraselt Willie Nelsoni lugu) ja „Cabinet Door“ on suurepärased rhythm and bluesi lood. Eriti neist teine ehk plaadi viimane lugu on ilus mõtisklus ja ilus lõppakord plaadile. Kuulake viimase laulu sõnu – fantastiline lugu, milles mees tänab oma naist 52 koos elatud aasta eest, kuid nüüd on naine surnud ja mees peab üksi hakkama saama. Anderson East laulab, kuid sama jutustab/jutlustab ja taustakoor saadab justkui kirikus. Palju ilusaid mõtteid on selles loos: leidsin üles sinu vanad kokaraamatud, kuid küpsistega on ikka mingi jama, ja kuidas sa said hakkama selle kohvikannuga... riputasin kappi kõik sinu kleidid, koertega on kõik hästi, kuid ma ei mäöeta ikka, mis toitu sa nendele ostsid... Lihtne, aga ilus. Anderson East – jätke see nimi meelde. Igal juhul on muusikaasta 2018 kenasti alanud, sest „Encore“ on suurepärane album, suurepärane algus. Kuula albumit SIIT!
