Steve Reich on muusikamaailma üks kuulsamaid minimaliste (muusikaline minimalism oli eriti populaarne 1960ndatel aastatel) Philip Glassi, La Monte Youngi ja Terry Riley kõrval. Kõik neli suurt heliloojat on nüüdseks saanud 80-aastaseks. Kõik nad kirjutavad, esitavad muusikat ning edendavad iseenda esteetilisi nägemusi. Steve Reich on 81-aastane ja kindlasti mitte ei kirjuta selliseid revolutsioonilise teoseid nagu varasemast loomeperioodist pärit „Piano Phase“, „Drumming“ ja „Music for 18 Musicians“, kuid kindlasti inspireerib ta oma loominguga nooremaid heliloojaid ka täna. Reichi muusikaline stiil on mõjutanud palju teisi heliloojaid ja muusikalise kollektiive: John Adams, progressiivse roki bänd King Crimson, new-age kitarrist Michael Hedges, elektroonilise muusika üks lipulaevadest Brian Eno, eksperimentaalse kunst/muusika ansambel The Residents, paljud indie roki muusikud, nt. Surfjan Stevens, instrumentaalmuusika ansamblid Tortoise, The Mercury Program, ambient techno ansambel the Orb jt. Samas on Reich mõjutanud ka paljusid teisi kunstnikke – visuaalkunstnik Bruce Nauman, koreograafid Eliot Feld, Jiri Kylian, Douglas Lee ja Jerome Robbins. Reich ise on ütelnud, et talle endale meeldivad ja teda on nooruses mõjutanud 12 ja 13. sajandil Prantsusmaal tegutsenud helilooja Perotinus, kui ka J.S. Bach, Calude Debussy, Bela Bartok ja Igor Stravinsky. Ka džäss on olnud Reichile hingelähedane, nt Ella Fitzgerald ja Alfred Deller, John Coltrane, Kenny Clarke ja Miles Davis. 2012. aastal kirjutas Reich teose „Radio Rewrite“, mis sai alguse kohtumisest Radioheadi kitarristi Jonny Greenwoodiga. Sellel plaadil oleva teose „Pulse“ kirjutas Reich 2015. aastal ja siin kasutab helilooja väga edukalt mitte küll soolokitarri, aga hoopis basskitarri. Teose esitab International Contemporary Ensemble, muusika on selles teoses rahulik, puudub närvilisus, mida mõnikord võib tunda Reichi varasemas loomingus, muusika on siin spiaalne, ringlev, abiks on uudishimulikud keelpillid. „Pulse“ on teos suurele koosseisule – neli viiulit, kaks vioolat, kaks flööti, kaks klarnetit, lisaks klaver ja basskitarr. 15 minuti jooksul kuuleme ühte läbivat teemat, mis liigub nagu laine, kord tõustes, kord laskudes ja seda kordavad erinevad instrumendid. Tegemist on ilusa meloodiaga ning vägagi rikkaliku harmooniaga. Osad muusikakriitikud on tõdenud, et „Pulse“ on selline vahva teos, mis sobiks saatma mõnda huvitavat ja sisukat lühifilmi. Minu jaoks võiks see vabalt saata ka mõnda huvitavat dokfilmi või kübe kosmilist filmi. Ära on märgitud ka teose lüürilisust, suurepärast instrumentide tekstuuri ja mõjusaid harmooniaid. „Pulse“ on albumil veidi keerulisem kuulamine kui „Quartet“ (aastast 2013), mis on kergelt dzässihõnguline essee, milles saavad sõna klaver ja vibrafon, seda esitab Reichi üks lemmikkollektiive Colin Currie Group. „Quartet“ on mitme mängija tõeline tulevärk ja rütmiliselt vägagi akrobaatiline. Reich kärbib klassikalise kvarteti selliselt, et see koosneb kolmest osast, keskmiseks osaks on menuett, mis on plaadil kirjas nime all „Slow“. Esimene ja kolmas osa on kirjas kui „Fast“. Lihtne ja minimalistlik lahendus, kuid samas geniaalne. Ka selles teoses esineb palju kordusi, läbivaid teemasid on nii esimeses kui ka kolmandas osas. „Quartet“ on teos, milles Reich kasutab esmakordselt koos ainult neid kahte instrumenti ehk klaverit ja vibrafoni. Mõlemad teosed on tehniliselt muljetavaldavad, kuid ei maksa unustada Reichi enda sõnu: „Olen pühendanud oma elu sellele, et kirjutada live muusikat live muusikutele.“ Laenan mõtteid muusikaveebist The Quietus, kus öeldakse Steve Reichi ja tema selle albumi kohta nii - 20 sajandi suur helilooja on suur ka 21 sajandil, ja nii see tegelikult ju ongi. Irish Times lisab, et 80-aastane Reich esitab jällegi väljakutse sellele, milline muusika võiks tegelikult olla. Kuula albumit SIIT!
