Nina Simone ehk Eunice Kathleen Waymon sündis 21. veebruaril 1933 Tryon’is Põhja-Carolinas, USAs ja lahkus meie hulgast 21. aprillil 2003 Carry-le-Rouet’s, Prantsusmaal. Nina Simone oli ja on kindlasti üks andekamaid lauljatare muusikaajaloos, kes tegutses aastail 1954-2003. Ta oli suurepärase laulutehnikaga, väga omanäolise hääle ja mitmekesine lauljatar, kelle stiili on väga raske konkreetselt määratleda, kuid ta oli kodus nii džässis, bluusis, soulis, R&B’s, folgis kui ka gospelis. Oma karjääri jooksul avaldas ta üle 60 plaadi ja kirjutas üle 500 laulu! Palju tema karjääris ja muusikas oli pärit lauljatari tagapõhjast ja elukogemusest - Eunice Waymon sündis vaeses perekonnas ja hakkas juba 4-aastaselt klaverit mängima. Ta õppis muusikat New Yorgi kuulsas Juillardi koolis ning alustas tööd varakult klaverisaatjana, et aidata majanduslikult oma perekonda. 1954 alustas ta tööd ühes iiri pubis Atlantic City’s. Pubi omanik nõudis, et Eunice lisaks klaverimängule ka laulaks, ja nii siirdus klassikalise klaverimängu koolituse saanud naine showmaailma. Ta võttis esinejanimeks Nina Simone. Nina tähendab väikest ja Simone oli laenatud prantsuse suurepäraselt näitlejatarilt Simone Signoret’lt. Nina Simone esitas oma karjääri jooksul džässi, gospelit, hingelist ja klassikalist muusikat, folki, bluusi, poppi, muusikalide ja ooperite muusikat, aafrika muusikat ning iseenda kirjutatud lugusid. Ta oskas suurepäraselt kasutada muusikalise elemendina vaikust, omanäoline oli ka tema esinemisstiil. Kord oli lauljatari hääl tume ja toores (kübe isegi ehk mehelik), kord pehme ja armas, tema häälekasutus oli võrratult mitmekesine. Üks tema tuntumaid lugusid on „Mississippi Goddam“ (1964), mis sündis pärast seda, kui neli mustanahalist last said surma baptistikirikusse tehtud pommirünnakus Birminghamis, Alabamas 1963 aastal. See on valus ja raevukas kaebus mustanahaliste olukorra kohta toonases USAs. Selle laulu tugev emotsionaalne laeng on omane Simone’i muusikale, millega ta väljendas inimese kogu elutsüklit. On öeldud, et Nina Simone kuulutas olulisi asju südame kaudu, mitte ainult mõistuse häälega. Nina Simone’i on kutsutud ka „soulmuusika ülempreestrinnaks“ (1966 ilmus ka tema album „High Priestress of Soul“), sest nii tema fännid kui ka kriitikud hindasid kõrgelt tema salapära, teda peeti lausa jumalikuks ikooniks. Lauljatari mustanahaliste inimõigusi kaitsvad laulud ei meeldinud siiski paljudele, mistõttu võib öelda, et lauljatari ei olnud sugugi väga lihtne. Tema esimene plaat suurfirmale RCA oli „Nina Simone Sings the Blues“ (1967) ja koosnes lauljatari enda kirjutatud lauludest nagu „I Want a Little Sugar in My Bowl“ ja „Do I Move You“ jt. Järgmisel aastal üllatas Nina Simone oma fänne albumiga „Nina Simone and Piano!“ (1968), millel ta laulab ja saadab ennast klaveril, muid instrumente ega taustakoori ei ole. Sellel plaadil on laule hingerännakutest, surmast, üksindusest ja armastusest ning seda peetakse tema karjääri üheks parimaks plaadiks. Vaatamata populaarsusele üritas Nina Simone põgeneda kõige selle eest, mis tal oli. Ta ei tahtnud elada raamides, mis oli ettenähtud plaadifirma poolt, see oli talle vastumeelt. Ta ei soovinud ka liiga palju esineda, kuigi ka seda tema käest nõuti. Ühel hetkel sai tal kõigest villand - plaadifirmast, meelelahutusärist ja rassismist, mistõttu kolis ta 1974. aastal USAst Barbadosele. Pärast seda elas ta veel ka Libeerias, Šveitsis, Pariisis ning elu lõpus juba pikemalt Lõuna-Prantsusmaal. Nina Simone tegi muusikat ka 70-,80- ja 90-ndatel aastatel. 1978 ilmus album „Baltimore“, millel olid suurepärased laulud „My Father“ ja „Everything Must Change“. Album „Fodder on My Wings“ lindistati 1982. aastal Pariisis. Album põhines tema maapaol USAst. Nina Simone esitas nüüd veelgi rohkem enda kirjutatud laule, mängis klaverit ja tšembalod, laulis inglise ja prantsuse keeles. 1991 ilmus Nina Simone elust rääkiv raamat „I Put a Spell on You“, 1993 esines lauljatar näiteks Soomes, Järvenpää muusikafestivalil „Puistoblues“. Nina Simonel oli elu lõpus pikka aega rinnavähk ja ta suri 21. aprillil 2003. Tema tuhk raputati laiali erinevates paikades Aafrikas. 2015 tuli ekraanidele väga huvitav dokumentaalfilm „What Happened, Miss Simone?“, kus üritatakse vastata paljudele küsimustele, mis puudutavad suurepärase lauljatari elu ja loomingut. Filmis saavad sõna Nina Simone’i endine mees, kes oli üsnagi vägivaldne inimene, kuid väga osav mänedžer, lauljatarist räägivad tema endised bändikaaslased ja ka tema tütar Lisa Celeste, kes on samuti laujatar. Tasub kindlasti vaadata. „The Colpix Singles“ on duubelkogumik, millel on laulud, mis lindistatud aastatel 1959-1964 plaadifirmale Colpix Records. See firma avaldas 10 lauljatari albumit ning sellele duubelkogumikule on valitud parimad palad ja huvitavamad lood, mis näitavad seda, kui andekas oli juba noor Nina Simone, kes oli õppinud küll klassikalist klaverimängu ja saanud lauljatariks peaaegu läbi hea juhuse, kuid kohe alguses on näha, kuidas noor lauljatar esitab suurepäraselt erinevaid stiile, kuidas temast endast saab suurepärane lauljatar, sest on ju ka sellel plaadil mitu lauljatari enda kirjutatud pala: „Under The Lowest“, „I Want A Little Sugar In My Bowl“, „Blackbird“, kuid kogumikult leiab ka palju teisi kuulsaid autoreid: Richard Rodgers, Oscar Hammerstein, George ja Ira Gershwin, Billie Holiday, Irving Berlin, Duke Ellington jpt. Plaatidel on džässi, souli, bluusi, gospelit, traditsionaale jm. Kuula albumit SIIT!
