Brad Mehldau (s. 23.08.1970) on USA džässpianist ja -helilooja. Ta on kogunud laialdast populaarsust tänu oma soolokontsertitele ja sooloplaatidele ning tööle oma trioga. Tema plaadistused on kandideerinud mitmele Grammy-auhinnale ja ajaleht „Down Beat“ on valinud ta mitmel aastal järjepanu maailma parimaks džässpianistiks. Mehldau sündis Floridas, Jacksonville’is, kuid kasvas üles Connecticuti osariigis Hartfordis. Ta hakkas õppima klaverimängu juba varakult ning huvitus džässmuusikast 12. aastaselt, pärast seda, kui oli kuulnud John Coltrane’i salvestusi. Mehldau kinnitab, et tema varajased eeskujud olid Bud Powell, Thelonious Monk ja eriline lemmik oli Keith Jarreti album „Solo Concerts (Bremen/Lausanne)“. Kui Mehldau oli high school’is, siis mängis ta klaverit ka kooli bigbändis. 1988 kolis Mehldau New Yorki ja õppis muusikat Manhattani The New School’is. Ta pääses mängima ka Joshua Redmani kvartetti ning 1994 rajas oma trio, milles mängis bassi Larry Grenadier ja trumme Jorge Rossy, aastast 2005 hakkas trumme mängima Jeff Ballard. Mehldau esimene album „When I Fall in Love“ ilmus 1994. aastal. Lisaks tööle oma trioga ja soolokarjäärile, on Mehldau salvestanud kaks albumit koos legendaarse kitarristi Pat Metheny’ga, ja ka klassikalise muusika supertähtede Renee Flemingiga (album „Love Sublime“ (2006)) ja Anne Sofie von Ottteriga (album „Love Songs“ (2010)), kuid ka Kevin Haysi ja Chris Thile’iga. Mehldau improvisatsioonid baseeruvad džässistandarditele, kuid ka rokkmuusikale, nagu näiteks The Beatlesi, Nirvana, Massive Attacki, Pink Floydi ja Radiohead’i lugudele. Ja nüüd siis album „After Bach“, mis on vahva sümbioos džässist ja klassikalisest muusikast, sest mängib ju Mehldau selle albumil nii Johann Sebastian Bachi kirjutatud muusikat, kuid ka enda kirjutatud lugusid, mis on saanud mõjutusi just Johann Sebastian Bachist. Plaadil on neli prelüüdi ja üks fuuga Bachi „Hästi tempereeritud klaverist“ (algupäraselt avaldas Bach selle ainulaadse teose esimese osa 1722 ja teise osa 1744, ja see sisaldab 48 prelüüdi ja fuugat kõigis helistikes). Mehldau avab uue albumi palaga „Before Bach: Benediction“, seejärel mängib ühe pala Bachilt, millele järgneb Mehldau kirjutatud pala „After Bach“ ja neid on kokku viis – „Rondo“, „Pastorale“, „Flux“, „Dream“ ja „Ostinato“. Plaadi lõpetab Mehldau kirjutatud „Prayer for Healing“. Kindlasti on Mehldau klaverimäng suurepärane ning tema esituses kõlavad ka Bachi klassikalised klaveripalad nauditavalt. Kuulaja istub, kuulab ja naudib neid imelisi meloodiaid ja harmooniaid. Bachist lähtuvad uued teosed on põnevad ja kaasahaaravad, mõnel hetkel tavakuulaja jaoks võib-olla isegi harjumatud, ja tundub, et miski kõlab valesti, kuid see ongi taotuslik, et veidikene just sellist džässilikku hingamist juurde anda. Minu kõrva jaoks on selle plaadi üks ilusamaid ja põnevamaid teoseid "After Bach: Ostinato", see on rahulik ja põnev helimatk, mida on suur nauding kuulata. Klassika ja dzäss elavad ning toimivad üheskoos suurepäraselt. Täpselt sama võin öelda ka plaadi viimase teose "Prayer for Healing" kohta, suurepärane esitus, suurepärased harmooniad, uinutav meloodia. Pange silmad kinni ja kuulake, tõeline stressimaandaja. Kuula albumit SIIT!
