Laura Phillips „Laurie“ Anderson saab selle aasta 5. juunil 71-aastaseks. Ta on USA eksperimentaalmuusik, helilooja, filmirežissöör, performance-kunstnik, avangardismi üks põnevamaid esindajaid Ta enamuse oma elust elanud New Yorgis. Seal on ta õppinud kunstiajalugu, viiulimängu ja lõpetanud kõrgkooli skluptorina. Pärast kõrgkooli lõppu töötas ta kunstiajaloo õpetajana, kuid alustas performance’idega juba 1960ndate aastate lõpus. Esimestes etendustes sidus ta põnevalt kokku keelt, tehnoloogiat ja visuaalset matejali. Võib öelda, et Laurie Anderson on ka elektroonilise muusika üks pioneeridest, kes ehitanud valmis ka mitu väga põnevat eksperimentaalse muusika ja elektroonilise muusika instrumenti (sh magnetlindiga viiul, rääkiv kepp (MIDI kontroller) ja häälefiltrid, mis aitasid muuta Laurie Andersoni häält maskuliinsemaks). Väljaspool kunstimaailma saavutas Laurie Anderson populaarsust vägagi kummalise ja ootamatu lauluga „O Superman“, mis jõudis 1981. aastal brittide singlimüügitabeli teisele kohale! Uskumatu lugu, et just sedavõrd eksperimentaalne muusika sedsvõrd kõrgele popmuusika edetabelis jõudis. See on lugu, mis saanud mõjutusi prantsuse helilooja Jules Massenet’ ooperi „El Cid“ aariast „O Sovereign“. Populaarseks sai 1982. aastal ilmunud album „Big Science“ ja ka 1986. aasta kontsertfilm „Home of the Brave“, milles Laurie Anderson mängis peaosa, ja ta oli ka selle filmi lavastaja. 1992 kohtus Laurie Anderson USA laulja, muusiku, helilooja Lou Reediga, kellega ta oli abielus alates aastast 2008 kuini mehe surmani aastal 2013. Suurepäarselt räägib Laurie Andersonist ja tema loomingust Tõnis Kahu raadiosaates „NYYD-MUUSIKA. Laurie Anderson – too teine naiselik Ameerika“ aastast 2000. Seda on võimalik ka ERR’i arhiivis järelkuulata. The Kronos Quartet on USA keelpillikvartett, mille pani 1973. aastal San Franciscos kokku viiuldaja David Harrington. Erinevate koosseisudega on kvartett koos mänginud juba üle 40 aasta! Nad on esitanud väga erinevat muusikat, nii nüüdismuusikat, klassikalist muusikat kui ka paju muud – mehhiko rahvamuusikat, eksperimentaalset muusikat, filmimuusikat, džässi, tangot jpm. Kindlasti on The Kronos Quartet on kuulsamaid nn „uue muusika“ ansambleid terves maailmas. Nende jaoks on kirjutatud üle 900 muusikapala! Aastate jooksul on The Kronos Quartetile kirjutanud muusikat John Adams, Arvo Pärt, George Crumb, Henryk Gorecki, Steve Reich, Philip Glass, Kaija Saariaho, Peteris Vasks jpt. The Kronos Quartet on mänginud koos Pat Metheny, Cafe Tacuba, Astor Piazzolla, Tom Waitsi, David Bowie, Paul McCartney ja Björkiga. Nad on lindistanud muusikat koos Nelly Furtado ja Joan Armatradingiga. Kõige kauem mängis kvartett (1978-1999) koosseisus: David Harrington (viiul), John Sherba (viiul), Hank Dutt (vioola) ja Joan Jeanrenaud (tšello). Vahva on seegi, et kas sellel albumil koos Laurie Andersoniga mängib The Kronos Quartet peaaegu samas kooseisus ehk Harrington, Sherba ja Dutt, vaid tšellot mängib Sunny Yang, kes liitus kvartetiga 2013. aastal. „Landfall“ on väga põnev eksperimentaalse muusika album, milles ühendavad jõud kaks legendi – Laurie Anderson ja The Kronos Quartet. Laurie Anderson on kirjutanud muusika just spetsiaalselt sellele kvartetile, kusjuures Laurie Anderson lööb ise sellel plaadil aktiivselt kaasa – mängib viiulit, teeb häält, räägib/jutustab, mängib klahvpille, löökriiste, kasutab sämplinguid ja häälefiltreid. On teada, et David Harrington unistas koostööst Laurie Andersoniga juba aastakümneid. Asjad hakkasid paika tiksuma pärast 2010. aastal ilmunud Laurie Andersoni albumit „Homeland“. „Landfall“ koosneb 30 palast, mis moodustavad tegelikult ju ühtse terviku/tsükli. Laurie Anderson üritab edasi anda läbi oma silmade ja helidemaailma 2012. aastal Kariibi merel ja USA idarannikul möllanud orkaani Sandy, mis tekitas suuri üleujutusi ka New Yorgis ja nõudis kokku lausa 81 inimohvrit (enamus neist Haitil). Palju muusikat oli Andersonil valmis juba enne orkaani, kuid palju sündis ka just selle mõjudest, sest ka tema New Yorgi kodu sai kahjustusi. Kuid, vaadakem kasvõi muusikapalade pealkirju: „CNN Predicts a Monster Storm“, „Wind Whistles Through the Dark City“, „The Water Rises“, „Our Street is a Black River“, „Darkness Falls“, „The Electricity Goes Out and We Move to a Hotel“, „Dawn of the World“, „Helicopters Hang over Donwtown“ jne. Enamus paladest on lühikesed, 1-2 minutit, need on nagu fotod, mis annavad edasi tormi ja veekahjustusi, kuid Anderson loob oma muusikaga omamoodi ka uue universumi, uue kosmose, kus valesid ei peideta, räägitakse tõtt ka valusatel teemadel. Keelpillikvartett mõjub osades lugudes võimsalt, võiks öelda klassikaliselt, kuid neid saadavad ka muud helid, mis annavad omamoodi õhulisuse ja ruumilisuse nendele juurde. Tundeid on seinast-seina – on rahulikkust, on rahutust, on uinumist, on pingestatust ja kõike muud, mida üks looduskatastroof võib inimeses tekitada. Kõige pikem pala on sellel plaadil „Nothing Left but Their Names“, mis on nagu meditatsioon, milles Laurie Anderson kasutab häälefiltreid ja jutustab meeshäälega sellest, kuidas paljud loomaliigid on välja surnud ja milline osa selles on inimestel. Kõlavad unistavad keelpillid, põnevad süntesaatorid ja jutustaja, kes räägib, räägib, räägib... Kokku on plaadil muusikat peaaegu 1 tund ja 30 minutit, mistõttu peab kuulaja ennast valmis panema pikaks muusikaliseks reisiks. Väga huvitavaks ja põnevaks muusikaliseks reisiks, kus sõna saavad kaks nüüdismuusika tõelist tippu. Ja ma kinnitan, et see kooslus on väga põnev ja kaasahaarav. Kuulake seda plaati õhtul pimedas või öösel. Pange muusika mängima, sulgege silmad, ja laseme Laurie Andersonil viia meid oma maailma, orkaani maailma ja maailmast väljapoolegi. Võrratu kogemus.
