Seekordne suvevaheaeg veeres Martinil ja Markusel tavapärast rada kuni päevani, mil nad pärast tormi avastasid mere äärest salapärase kummipaadi ja veel midagi nii ootamatut, mis poiste elu hoobilt ülipõnevaks muutis. Sündmused arenevad lausa hirmuäratavaks – siin on luuramist, kahtlustamist, äikesetormis veedetud öötunde, varjumist kummituslike külaliste eest ja meeleheitlikku põgenemist. See on lugu kahest asjalikust sõbrast ja ühest koerast, kes oma uudishimu ja nutikust osavalt kasutades ütlemata julge teoga hakkama saavad. Hugo Vaherilt on varem lastele ilmunud „Ümera Mehed Roosa Villast“ (2014) ja „Jõesaare poisid“ (2016). Käesoleva raamatu käsikiri pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke 2016. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha. Hugo Vaher on taaskord kirjutanud ühe väga ägeda ja põneva lasteraamatu, sest seda ju „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ometigi on. Lugu saab alguse ühel kevadel, kui Martin on tulnud koos oma perega suvilasse, et seal kevadisi töid teha: riisuda, oksi korjata, maja koristada. Martin on tulnud koos ema, isa ja vanema õe Mariaga. Meeleolu on vahva ja töö sujub kiirelt. Martinile maal meeldib, läheduses on meri ja ta unistabki eelseisvast suvest, siis saab ta olla suvevaheaja suvilas, maal, kus on meri, igasugu seiklused, ka tädipoeg Markus on maale tulemas. Juba ongi suvi käes. Vahepealsed kuud möödusid kiirelt. Martinil oli koolis nii palju tegemist, et ta ei pannud tähelegi, kui oligi juunikuu käes ja ema pakkima hakkas. Pakkimist Martin ei kannatanud, kuid eks tuli ka see üle elada. Lõpuks jõutaksegi suvilasse. Uksel on neil vastas tädi Sally. Martin läheb oma tuttavaid kohti läbi käima. Kohal on ka tädipoeg Markus, ja tolle noorem õde Kristina. Martin uurib sedagi, kas Riki on kohal? Lugeja saab teada, et Riki on terjer. Suuremat sorti tõukoer. Tema päris nimi on üsnagi keerukas – Mayron Frederick ja veel midagi. Poisid kutsusid teda lihtsalt Rikiks. Riki oli naabri koer ja naabri nimi oli Verdinand. Või onu Verdi. Kuna onu Verdi ehitab terve suve oma suvilat, siis saavad Martin ja Markus kogu aeg Vikiga tegeleda, mis poistele meeldib. Poisid on Rikile isegi lõhna järgi jälje ajamist, mida selles loos vaja läheb. Lisaks on Riki ka tubli vetelpäästja, kes oskab inimesi veest välja tuua. Temaga koos ujuma minek oli alati paras katsumus. Juba esimesel päeval minnakse randa, käiakse ujumas, ehitatakse liivalosse. Poisid leivad tagasiteel suvilasse üsna veepiiril suure lauajupi. Seda ei saanud sinna jätta. Markus teeb ettepaneku, et võiks ehitada onni. Martin on sellega päri, sest nii saaks kindlust mängida ja vihmaga ei peaks tuppa minema. Poisid alustavadki tööd onniga, abiks on ka Martini isa ja onu Harri ehk Markuse isa. Ehitamine ei ole lihtne töö. Martin lööb mitmel korral naelast mööda ja ühe korra ka näpu pihta. Isa õpetab poissi, kuidas saaks naela lauda nii, et ka ise terveks jääks. Töö jätkub hilisõhtuni, kuni on käes uneaeg. Nädalaga saadakse onn valmis. Juuni möödub kiirelt. Käes on juuli. Tulevad ka tuulisemad ja vihmasemad päevad, kuid elu suvilas jätkub. Poisid lennutavad tuulelohet, selle külge pannakse ka filmikaamera, et ümbruskonda filmida, sõidetakse jalgratastega. Ühel päeval sõidavad poisid jalgaratastega rannateed pidi, ise unistavad, et oleks äge ATV-ga sõita. Nad jõuavad purdeni, keeravad teelt maha ja ronivad kallakust alla oja äärde. Seal hakkavad nad ojale väikest tammi ehitama. Markus võtab maast puukoore ja torkab seal olevasse oksaauku ühe sirge puupulga. Seejärel pistab ta puupulga külge suure lepalehe. Paat ongi valmis. Paadike keerleb ja liigub koos ojaveega tammi poole, siis leiab enesele tee kalda juurest tammist mööda ja võtab suuna merele. Markus jookseb sellele järele. Martin leiab pisikese lauatüki. Sellest peab saama hea laeva. Palju suurema kui Markuse oma. Ta võtab taskust noa ja kraabib laevaninasse oma nime. Raamatu edasisi sündmusi arvestades on see küll üsna mõtlematu tegu, kuid sel hetkel tundub see üsna vahva mõte. Hetk hiljem hõikab Markus kõrkjatihniku servalt ja kutsub Martinit sinnapoole. Markus paneb näpu suule, et Martin peaks vaikselt olema. Martin mõistab, et Markus on vist midagi leidnud. Tõepoolest. Kõrkjate vahel vee ääres on päramootor ja kokkukägardunud kummipaat. Kas see võiks olla kalameeste oma? Kõrkjate vahelt leitakse plastikaatkott, mis tundub olevat üsna täis, aga mida? Kilekoti sees on veel teinegi kilekott ja selle sees on raha! Palju raha. Erinevad kupüürid, mitte uued, pisut vettinud. Poisid on üllatunud, kuid otsustavad raha siiski kaasa võtta. Nad leiavad ka ühe soki, millele on tikitud A. Didkin MMA Club. Martinile tundub, et see on oluline ja tähtis sokk, mistõttu otsustab ta selle kaasa võtta. Nüüd hakkavad Väänas arenema põnevad sündmused. Poisid otsustavad esialgu vanematele mitte oma seiklustest ja leiust rääkida. Raha on kokku viskümmend tuhat! Markus unistab, et nüüd saaksid nad ATV osta. Või auto. Veel samal öösel tunneb Martin midagi võõrast. See on mingi heli. Madal. See pole ühegi naabri auto hääl. See on võõra auto hääl. Martin piilub aknast välja. On pime. Poiss kuuleb mootorit, kuid ei märka autot. Aga see peab seal olema. Äkki löövad pimeduses helendama punased pidurituled. Seal on tõepoolest auto, kuid mispärast sõidab see auto keset pimedat ööd ilma tuledeta? Järgmisel päeval selgub, et naabri suvilasse on tulnud kolm meest. Kas nemad olidki öösel autoga, mille tuled ei põlenud? Poisid otsustavad võõraste järel luurata, kuni jõutakse meeste kannul sinna, kus eelmisel päeval oli leitud kummipaat ja raha. Martin märkab, et meeste käes on toosama laevuke, millele ta oli oma nime kraapinud... sellest võib tulla veel suur jama. Loomulikult ei saa ma sulle kõiki põnevaid sündmusi ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine ju igav. Igal juhul saad sa teada, kes need kolm kahtlast meest on ja mida nad otsivad. Saad teada sedagi, kust see kahtlane 50 000 pärit on. Saad teada sedagi, et Martin ja Markus on üsnagi nutikad ja julged poisid, kuid õigete otsuste tegemiseks on vaja ka Rikit ning seda leitud sokki. Miks? Pead ise välja uurima. Lõpuks tuleb mängu ka politsei ja saad teada sedagi, mis asi on Vääna Jäljekütid. Igal juhul on Hugo Vaheri uus lasteraamat hiiglama põnev lugemine. Sündmused on tempokad ja kaasahaaravad, peategelased on igati lahedad ja tegusad. Ja ma vaikselt loodan, et äkki saame ka tulevikus lugeda Vääna Jäljeküttide seiklustest. Raamatu autor: Hugo Vaher
