Elas kord poiss nimega Mark. Margil oli väga vaja joonistada kaarte ja plaane. Tal oli kaart iga kodus leiduva ruumi kohta. Tal oli kaart isegi hoovist. Kaardid aitasid poisil lahendada erinevaid probleeme. Vahel oli vaja leida aardeid ja vahel komme. Ainult ühe ruumi kohta kaarti ei olnud. See oli pööning. Seal oli liiga pime ja liiga hirmus. Kuni Mark otsustas ühel päeval, et peab ka selle kaardi valmis joonistama. „Poiss, kes joonistas kaarte“ (Pegasus) on igati huvitav ja põneva lahendusega raamat, sest siin on nii lugemist kui ka vaatamist. Olulisel kohal on nii tekst (Kätlin Vainola) kui ka raamatu illustratsioonid (Ulla Saar). Illustratsioonid kujutavad nii peategelast Marki, kui ka teisi tegelasi ja igasugu kaarte ning plaane. Raamatu alguses saame tuttavaks ühe poisiga, kelle nimeks on Mark. Ta on selline poiss, kes vajab igasugu kaarte ja plaane, sest need aitavad tal lahendada probleeme. Mark elab oma perega suures majas. Ta oli joonistanud plaani peaaegu iga ruumi kohta, mis kodus leidus. Need näitasid teed ja Mark muudkui matkas mööda maja. Margil on kuldse noolega mapp, kus ta hoidis valmis kaarte. Töö tegemiseks vajas ta erinevaid pabereid, pliiatseid, joonlauda, mõõdulinti, kompassi, kriite ja kirjutuslauda. Esimene kaart, mille Mark joonistas, kujutas elutuba. Põhjuseks oli see, et vanaisa istus suure osa päevast teleri ees ja vaatas korvpalli. Margile see ei meeldinud, ta tahtis telekas kanalit vahetada. Selleks oli vaja joonistada kaart, et vanaisale üks väike vingerpuss mängida ja hoopis ise teleka ette saada. Teine kaart oli Margil selleks, et hankida komme. Kommid oli köögikapis keskmisel riiulil kohvipurgi taga ja neid võis võtta ainult siis, kuid soolane söök oli söödud. Mark vajas komme hoopis tihedamini. Kommide juurde pääsemiseks oli vaja kaarti, millel oli kujutatud ka vanaema. Ema ja isa töötoa kaart oli Margil eriti salajane. See oli nii salajane, et seda polnud hästi nähagi. Kaardil oli üks rist, mis märkis aaret. Aare oli päris aare ja asus kirjutuslaua sahtlis. Sellest aardest teadis ainult Mark, sest kirjutuslaud oli ostetud vanakraamiturult. Laual oli salasahtel ja eelmised omanikud olid sinna väärtuslikud asjad unustanud. Põnev värk! Margil on ka ema ja isa magamistoa kaart. See oli üpris igav, aga seda oli vaja enda peitmiseks. Suur riidekapp oli maailma parim peidupaik. Mõnikord oli ka selles kohas aare. Kingipakk! See ilmus sinna enne Margi sünnipäeva. On ka vanaisa toa kaart. See oli huvitav, sest see helendas pimedas. Kaardil on põdrasarved ja kuldmedalid, mis rippusid seintel. Seda kaarti oli vaja selleks, et leida vanaisa kunsthambad. Need olid natuke õudsed ja kummalised. Neid oli mõnikord huvitav vaadata. Naljakas, kas pole. Margil on veel ka hoovi kaart, mis oli nii suur, et ei mahtunud laua peale ära. Selle peale oli märgitud tähtis tee naabri aeda, seal oli magusate kirsside puu ja kuri koer. Kaardil on veel ka head ronimispuud, nooleviskamise koht, onn, ema ratas ja isa võrkkiik. Ainult ühe ruumi kohta ei olnud kaarti. See ruum oli pööning. Pööning oli pime ja ämblikuvõrke täis. Isa pani pööningule lambi, et Mark saaks oma hirmust pööningu ees lahti, kuid Mark kartis ikkagi. Iga kapi või kummuti taga võis istuda mõni koll või vampiir! Kuidas saada endale pööningu kaart, kuidas hirmust lahti saada? Seda pead sa nüüd küll ise edasi lugema. Kas Mark saab hirmust pööningu ees lahti, mida põnevat ta pööningul avastab? Sellest saad lugeda, kui raamatu lõpuni loed. Igal juhul väga vahva lugemine ja vaatamine on see „Poiss, kes joonistas kaarte“. Väga nutikad tekstid, väga põnevad ja vahva lahendusega illustratsioonid. Raamatu tagakaanel on juttu ka raamatu autoritest. Selgub, et Kätlin Vainola ja Ulla Saar on teinud koos mitu raamatut (nt „Lift“ ja „Sonja ja kass“). Nende esimene ühine raamat „Lift“ on armas paljudele Eesti lastele ja see on tõlgitud ka teistesse keeltesse. Siin on kirjas veel sedagi, et Kätlinile meeldivad igasugused linna- ja maakaardid. Kuhugi reisides on alati huvitav näha, kuidas maa või linn kaardi pealt paistab. Ulla arvates on kaardid ilusad ja põnevad. Ühegi linna ega maa kaart pole teisega sarnane ja just see teebki need põnevaks! Raamatu autor: Kätlin Vainola, Ulla Saar
