Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas ja see rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest. 2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Henrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. See raamat räägib nende retkest džunglisügavusse haruldase loodusrahva juurde. Raamat on rohkelt illustreeritud autori fotodega. Samuti leiab siit 12 QR-koodi, mille kaudu näeb paariminutilisi videolõike autori seiklustest loodusrahva juures. Hendrik Relve on eesti looduse- ja kirjamees, kes juhib Vikerraadios ka populaarset saatesarja „Kuula rändajat“. On teada, et Hendrik Relve on kirjeldanud sadu Eesti põlispuid ning rännanud kümnetes maades maailma kõigil mandritel, ja sellest on ta kirjutanud mitmeid raamatuid: „Vahtral on sünnipäev sügisel“ (1981), „Puude juurde“ (1998), „Eesti põlispuud“ (2000), „Põlispuud“ (2003), „Rändaja“ (2004), „Eesti looduse vägi“ (2008), „Puude kuulaja“ (2010), „Euroopa ja Aasia metsad“ (2012, kaasautor Kalle Karoles), „Ameerika metsad“ (2013, kaasautor Kalle Karoles), „Aafrika, Austraalia ja Okeaania metsad“ (2014, kaasutor Kalle Karoles) jpt. 2013 linastus film „Metsa poole“, mille autoriks on samuti Hendrik Relve ja 2004 ilmus ka CD-plaat „Hendrik Relve laulud looduses“. Nüüd on ilmunud jällegi väga huvitav ja kaasahaarav rännuraamat „Kiviaja puudutus“, mis viib lugeja Uus-Guinea saarele, kus me kohtume korowaidega – rahvaga, kes elab tänaseni nagu kiviajas ja toitub metsaandidest. See on väga vahva seiklus, mis tutvustab põnevat rahvast, kirjeldab Hendrik Relve mõtteid, mis tal seal kaugel tekkisid, lisaks veel palju väga uhkeid värvifotosid. Põnev rännuraamat algab proloogiga, milles Hendrik Relve meenutab 2006. aastat, kui ta vaatab arvutiekraanilt ühte fotot, millel seisab väikesekasvuline mees keset troopilist põlismetsa. Ühes käes hoiab ta kivikirvest ja teises vibu nooltega. Mehel on tume krussis habe ja juuksed. Tal pole seljas ühtegi hilpu. Foto pärines ingliskeelsest blogist, milles kirjeldatakse retke Uus-Guinea saarele ühe metsarahva juurde. See rahvas on korowaid ja näiteks nende elamud asuvad puude otsas. Öeldakse, et see rahvas elavat täpselt nagu kiviajas ning toituvat ainult metsaandidest. Hendrik Relve ei suuda uskuda, et selline rahvas saab nüüdsel ajal olemas olla. Kas nende juurde oleks võimalik kuidagi ise pääseda? Autor meenutab, et põlisrahvad on teda alati paelunud ja ta on oma maailmarändudel kokku juhtunud kümnete põlisrahvastega. Ta on kohanud neid erinevatel mandritel ja erinevates kliimavöötmetes alates Arktikast ja lõpetades troopikaga. Põlisrahvaste seas on omakorda olemas üks rahvaste rühm, kes on autorit paelunud muudest enam. Need on loodusrahvad. Hendrik Relve tahaks minna Uus-Guinea saare džungliüksildusse, kus ongi korowaid. Tema plaanist nakatub sõber Argo, kes on praktik ja tegudeinimene ja 2010. aasta novembris on rännukava saanud nii küpseks, et on võimalik asuda teele. Seejärel räägib raamatu autor sellest, mis võib reisil ees oodata, kusjuures riske on ohtralt – haigused, tulvaveed, metsik loodus jpm. Saame lugeda ka sellest, kes on metsakorowaid, olematu rahvas. Juttu on ka inimsööjatest! Kas tõesti on asjalood sedavõrd ohtlikud? Alustame reisiga. Jõuame Wamenasse, mis on turismimagnet Uus-Guinea südames. See asub Baliemi orus, kus on tänapäev ja ürgne läbisegi. Edasi liigume Dekaisse, mis on autori sõnul viimane tsivilisatsiooni tugipunkt. Seal pannakse kokku seltskond, kes suunduvad džunglisse. Kahel valgel mehel on kokku 17 saatjat! Ja juba olemegi jalgsiretkel põlisdžunglis, mis pole sugugi lihtne. Relve kirjutab teest džunglisse, kuid ka ümbritsevast loodusest, lindudest ja loomadest. On ju siin ohtlikke madusid ja väga rikkalik putukariik. Siinsed metsad varjavad palju senitundmatuid liike. Nagu eelpool mainissin, siis on raamatus palju fotosid, loomulikult ka lindudest ja loomadest ning putukatest. Juba jõuamegi esimeste metsaperede juurde. Kuidas seal elatakse, mida süüakse, kuidas toit valmib, millised näevad välja ladvamajad eh kodu puu otsas. Seltskond liigub edasi, kohtutakse ka esimeste ehedate metsainimestega ja lõpuks ollaksegi kohal. Nüüd saame lugeda sellest, kuidas metsarahvas elab ja toimetab. See on vägagi huvitav ja kaasahaarav lugemine. Juttu on kauplemisest kui suhtlusviisist, alastusest ja ehetest, kalapüünistest ja korilemisest, vibudest, kivikirvestest, iidsetest toitudest (saagojahu, saagotõugud, kilpkonnad, maod, putukad jpm) ja kommetest. Ka kannibalismist on juttu, isegi ühest üsnagi sõjakast skandaalist saame lugeda. Lõpuks jõutakse metsast välja, kuid raamatu autorit tabab tõsine haigus – malaaria ja see on üsnagi õudne kogemus, mistõttu peab mees jääma saarele kauemaks kui oli arvanud. Raamatu epiloogis tõdeb Hendrik Relve, et metsakorowaide juures sai ta vahetu kokkupuute ehedaima loodusrahvaga, keda ta oma maailmarändudel on kunagi kohanud. Samas on autor mõistnud, kui ühesugused me oma inimliku olemuse poolest siiski oleme. Mis sest, et me maailmataju, kombed ja eluviis nõnda erinevad on. Autor tunneb muret loodusrahvaste tuleviku pärast ja ta lõpetab raamatu sellise sügava mõttega: loodusrahvaste tulevik paistab troostitu. Kindel on vaid see, et rahvakillud, kes on meie päevini osanud säilitada oskuse toime tulla sõltumatuna muust maailmast, toetudes vaid ümbritsevas looduses leiduvatele võimalustele, kujutavad endast hindamatut väärtust kogu inimkonna kultuuri jaoks. Raamatu lõpus on veel ka videote QR-koodid. Nii on võimalik sellest põnevast seiklusest osa saada ka videote abil. Kokku 12 videot. Raamatu autor: Hendrik Relve (Varrak)
