Antonil on üks väga iseäralik sõber. Seda arvavad tema vanemad, kellel pole õnneks õrna aimugi, et sõber on tegelikult väike vampiir! Rüdiger on lausa ebatavaliselt kena vampiir, keda Anton (peaaegu) kunagi ei karda. Siiski – vampiirist sõber võib ka kimbatust tekitada. Näiteks siis, kui ta saab kodust hauakambrikeelu ja peab seetõttu ümber kolima. Aga kas just nimelt Antoni keldrisse? „Väike vampiir kolib” on raamatusarja „Väike vampiir” teine osa. 2017 . aastal valmis raamatusarja põhjal samanimeline animafilm. „Väike vampiir kolib“ on teine raamat „Väikese vampiiri“-raamatusarjast, mis eesti keeles ilmunud. Algupäraselt on see raamat ilmunud juba 1980. aastal, kuid see ei sega teps mitte, sest selle sarja raamatud on igati humoorikad, põnevad ja lastesõbralikud. Lugeja ees on tagasi Anton, kellel meeldib lugeda põnevaid õudusjutte, eriti meeldivad talle lood vampiiridest, kelle eluviise ta täpselt tunneb. Lisaks Antonile toimetavad raamatus väike vampiir Rüdiger, kes on vähemalt 150 aastat vampiir olnud. Anton leiab, et Rüdiger on sümpaatne vampiir, sest ta armastab vampiirilugusid ja tunnistab, et kardab pimedust. Väike vampiir tõi esimese raamatus keebi ka Antonile ning üheskoos lendasid nad kalmistule ja Schlottersteini hauakambrisse. Üks oluline tegelane raamatus on ka Anna Hambutu, kes on Rüdigeri noorem õde. Temal vampiirihambaid pole veel kasvanud ja ta toitub piimast. Ka talle meeldib õudusjutte lugeda. Mul on tunne, et Annale meeldib ka Anton. Raamatus on veel ka Lumpi Tugev, kes on Rüdigeri kergesti ärrituv vanem vend. Kord on tema hääl kõrge, siis sügavalt kähisev, mis näitab, et tal on murdeiga. Halb on see, et ta sellest raskest seisundist iialgi välja ei kasva, sest temast sai vampiir puberteedieas. Olulist rolli mängivad raamatus ka Antoni vanemad, kes vampiire ei usu. Antoni ema on õpetaja ja isa töötab kontoris. Raamatu on ka tädi Dorothea, kes on kõige verejanulisem vampiir, kellega on kimpus nii Rüdiger kui ka Anton. Lisaks veel ka kalmistuvaht Geiermeier, kes jahib vampiire. Seekordne lugu algab sellega, et Rüdiger tuleb Antonile külla. Antoni ema vaatab küll, et Rüdiger on veidi kahtlane sõber, kuid ta ei suudaks kunagi uskuda, et Rüdiger on vampiir, mida Anton on emale korduvalt naljatledes ütelnud. Selgub, et Rüdigeril on vaja abi ja ta kutsub Antoni keldrisse. Seal räägib väike vampiir oma sõbrale, et ta visati kodust välja ja tal on hauakambrikeeld. Põhjuseks on see, et tal on inimestega (õigupoolest ainult Antoniga) sõbralikud suhted. Tädi Dorothea on Rüdigeri järele nuhkinud ja perekonnanõukogule ette kandnud. Kus plaanib väike vampiir elama hakata? Rüdiger kinnitab, et tema elupaigaks saab Antoni kelder. Selleks on vaja keldris ruumi teha, et ka Rüdigeri puusärk sinna mahuks. Teatavasti magavad vampiirid, ka väikesed vampiirid päevasel ajal puusärkides, et mitte päevavalguse kätte sattuda. Antonile selline mõte headmeelt ei tee, sest keldrisse võivad tulla ka tema vanemad, kuid sõpra tuleb ju aidata. Seejärel saame teada, kuidas Rüdiger ennast keldris sisse seab, kuidas Anton püüab kõigest väest, et tema vanemad keldrisse ei läheks. Selleks on vaja kiiret mõtlemist, veidi totakaid vabandusi ja isegi kadunud keldrivõtit. Selles raamatus viib Rüdiger Antoni ka vampiiride kokkutulekule Hädaorgu, mis on ju üsnagi riskantne ettevõtmine ja selleks on vaja teha Antonile korralik maskeering. Edasi loemegi juba vampiiride kokkutulekust ja lossist, kus see toimub. Loomulikult on vampiirid Antoni suhtes üsnagi kahtleval seisukohal, kuid õnneks läheb seekord kõik hästi. Kokkutulekul toimub ka üsna humooriks võistlus „Kes lõhnab kõige paremini“, kuigi vampiiride maailmas on head lõhnad hoopis teised, mis inimeste maailmas. Kokkutulekul kohtub Anton ka Annaga, ja lugeja jõuab ühe rohkem järelduseni, et Annale Anton meeldib. Kui kokkutulekult pääseb Anton õnnelikult tulema, siis kodus lähevad asjad keerulisemaks. Majarahvas tunneb keldris imelikku lõhna, mis tuleb Antoni perekonna keldrist. Lisaks on vaja ka Antoni isal keldrisse saada. Nüüd on vaja kiiresti kirstust keldris lahti saada. Selleks peavad Anton ja Anna oma jõud ühendama ning nad peavad üsnagi nutikad olemas, lisaks on vaja ka kübeke õnne, et kõik asjad laabuksid. Kas nende plaan õnnestub? Kas Rüdigeri hauakambrikeeld tühistatakse. Seda saad sa teada, kui raamatu läbi loed. Igal juhul on „Väike vampiir kolib“ sama põnev ja humoorikas lugemine kui ka sarja esimene raamat „Väike vampiir“. Olen kindel, et väike raamatusõber loeb ka selle osa õhinal läbi ja jääb ootama uut raamatut. Lahedad pildid on raamatusse joonistanud Amelie Glienke. Raamatu autor: Angela Sommer-Bodenburg (Pegasus)
