Lund muudkui sajab ja sajab. Külm läheb aina käredamaks ja hanged ähvardavad kogu maailma enda alla matta. Üheteistkümneaastane Aliisa kukub läbi lume teise maailma, Sõsarlasse – vastu uskumatele seiklustele. Soome kirjaniks Salla Simukka (varem on eesti keeles samalt autorilt ilmunud ka „Lumikki triloogia“) on kirjutanud väga laheda, põneva, ilusa ja muinasjutulise lasteraamatu, mille peategelasteks on kaks tüdrukut, kel nimeks Aliisa ja Meri. Nii nagu pealkirjas öeldakse, siis lugu viib meid tõepoolest teise maailma ehk Sõsarlasse. Raamatu alguses on lühikesed katkendid kolmest maailmakuulsast raamatust: Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“, F.H. Burnetti „Salaaed“ ja H.C. Anderseni „Lumekuninganna“ ja kõigi nende kolmega on sarnaseid jooni ka „Sõsarlal“. Lugu saab alguse, kui 11-aastane Aliisa oli teel koolist koju. Ta märkas lumehangel kiili! Aliisa ei suuda uskuda – kiil, talvel, keset lund ja külma. Talv oli olnud ebatavaline, sest esimene lumi oli maha sadanud septembri lõpus. Maha see lumi jäigi ja seda sadas kogu aeg ka juurde. Sadas oktoobris, novembris. Detsembriks oli lund aga juba nii palju, et see hakkas igapäevast elu häirima. Korrusmajade alumistest akendest sai veel hädavaevu välja vaadata. Mida lähemale tulid jõulud, seda vähemaks jäi neid, kes valgete pühade üle rõõmustasid. Lisaks lumele saabus ka pakane, mis kraad-kraadilt tugevnema hakkas. Kogu maal muutus külm iga päevaga järjest käredamaks. Temperatuur langes paarikümne külmakraadini. Inimestel oli kogu aeg külm ja külm muutis nad üksteise vastu vastikuks. Inimesed muutusid tuimemaks. Inimesed naeratasid vähem ja rõõmustasid vähem. Inimesed oleks otsekui seestpoolt jäätunud. Lugeja saab raamatu alguses teada sedagi, et Aliisal oli olnud kaks kujuteldavat sõpra nii kaua kui ta mäletas: Peegli-Aliisa ja Varju-Aliisa. Tüdruk rääkis mõttes sageli oma sõpradega, kuigi teadis, et neid pole päriselt olemas. Ühel päeval märkas Aliisa, et tema vari on kadunud, kuid selgus, et kadunud on ka teiste inimeste varjud! Lisaks kiilile märkas Aliisa lumel ka koera jälgi, mis algasid tühjast kohast. Koer oleks nagu taevast kukkunud ja siis läbi lume sumbanud. Aliisa otsustas minna mööda jälgi, mis viivad ta väikese metsatukani, mis algas kohe nende korrusmaja tagant. Aliisa uuris käpajälgi lähemalt ja mõistis: need ei ole üldse koera käpajäljed vaid hoopis hundijäljed. Suure hundi, kes oli seal kusagil eespool ja varitses teda puude varjus. Aliisa seisatas. Astus sammu tagasi. Ja siis see juhtuski. On ju igati põnev algus! Aliisa vajus läbi lume ja kukkus vuhinal läbi pehme külma valevuse. Aliisa kukkus nii kaua, et ajataju kadus sootuks. Kõik Aliisa ümber oli valge, kuni korraga läks pimedaks, üleni mustaks ja ta ei näinud enam midagi. Siis potsatas ta selili millelegi pehmele. Kui tüdruk lõpuks silmad avas, vaatas ta otse tähistaevassse, kuid tähed taevas olid täiesti vales kohas. Tüdruk vaatas mingi teise maa tähistaevast. Veelgi imelikum oli see, et taevas paistis ühe kuusirbi asemel korraga kolm. Lisaks sirpidele olid veel kaks täiskuud. Viie kuuga maailm! Järgmiseks tundis Aliisa, et on väga soe. Ta võttis talveriided seljast ja märkas vikerkaarevärviliste tiibadega kiili, kes hakkas moonduma. Kiil oli sama, kellega kohtusime raamatu alguses. Kiilist saab suur hunt, kelle hääl kõlas Aliisa mõtetes: tõuse üles, see ei ole unenägu. Aliisa ja hunt liikusid edasi, kuni jõudsid keerulise mustriga kaetud väravani. Hunt selgitas, et nad on maal, mille nimi on Sõsarla. Aia taga on Salamuste aed. Sinna peab Aliisa minema üksi, sest kaksikolendid (see vist ongi kiil ja hunt üheskoos) ei tohi ilma kutseta aeda siseneda. Kui Aliisast on saanud Salamuste aia täieõiguslik elanik, siis saaks ta ka hundi sinna kutsuda. Aliisa saab hundilt võtme, et väravast siseneda. Tüdrukul tuli avada lukud, mis asusid väraval olevate tähtede all, kusjuures tähed moodustasid kokku nime – Aliisa. Aliisa siseneb Salamuste aeda ja nüüd algavad uskumatud seiklused! Aliisa kohtub aias umbes omavanuse tüdrukuga, kel nimeks Meri. Ka tema oli sattunud Sõsarlasse kiilile järgnedes ja läbi lume vajudes. Miks on just nemad sellesse maailma sattunud? Tüdrukud olid kindlad, et selleks on kindlasti mingi põhjus ja sellest saab kindlasti üks suur seiklus. See meeldiks neile mõlemale. Edasi kohtume Salamuste aias igasugu põnevate tegelastega: laulvad roosid, tuulehaldjad, kes toovad tüdrukutele süüa, unenägude kudujad, kes näitavad tüdrukutele unenägudes lendavaid lohesid, küsililled, samblatrollid, tohulased, hüpikveiderdised, ööseirajad jt. Salamuste aed oli täis igasugu elanikke, väikesi ja suuri, isevärki tuhnijaid ja kaunil sammul kulgejaid ning metsloomi kitsedest põldhiirte ja karudest pääsukesteni. Salamuste aias oleksid nagu endale kodu leidnud olendid kõigi maailma laste muinasjuturaamatutest. Selle aia asukatel näis olevat soojus, nii nende sees kui ümber. Soojus, mida inimestel Aliisa ja Meri maailmas enam ei olnud. Üsna ruttu said Aliisast ja Merist Salamuste aia täieõiguslikud elanikud ja neid kutsuti õhtuks aia kõige suurema tamme juurde. Tamme juures kohtuvad türdukud väga pisikese öökulliga, kel nimeks Oeküll. Selgub, et just sel päeval oli oeküllipäev ning toimus oekülli kohustusliku raamatuklubi kogunemine. See oli üks kummaline klubi, sest kogu aeg loeti ühte ja sama kirjanikku – Edgar Allan Oed, ja kogu aeg loeti tema ühte ja sama luuletust Annabel Leest. See on tüdrukutele veidi imelik, sest raamatuid on ju teisigi ja lugemine on ju igati mõnus, ilma kohustuseta. Veidi hiljem kinnitas Oeküll, et Aliisa ja Meri olid tähtsad türdukud, sest nende tulekuga hakkas kõik muutuma. Maailm ei ole enam endine, kui kaks tüdrukut tulevad läbi lume, läbi aia, üle mere, siis saab unistus jälle teoks ja tegu unistuseks! Oeküll lisas, et tüdrukud pole veel valmis ja nad peaksid tulema tagasi nädala pärast ja kaasa võtma palju kohvi. Nädala pärast olid tüdrukud öökulli juures tagasi. Neil oli kaasas kange kohv, mida öökull jõi ja ta muutus väga aktiivseks. Öökull kinnitas, et tüdrukute maailm on ohus ja ainult nemad saavad seda päästa. Kaks tüdrukut, kes on omavahel parimad sõbrad peavad oma maailma päästma. Tüdrukute maailm on uppumas lumme ja on üks kuninganna, kes valitseb maailma ja paneb lume sadama. Tüdrukud peavad minema üle mere, leidma südame seest võtme, vabastama lõbustuspargi ja nad peavad saama lohekäega tüdrukuteks. Nii saabki alguse väga põnev ja kaasahaarav teekond, kus kohtume kaksikolendist hundiga, laev Helgi meeskonnaga, kus on ka mitmeid naisi ja laevarebane Lox, korjame merel uppunud lugusid, käime ära südamekujulisel saarel, kust leiame võtme, päästame mahajäetud lõbustuspargi, jõuame Lohesaarele, kus saame tuttavaks ühe väga vana ja võimsa lohega, kel nimeks Ai-La. Lõpuks jõuame Härmalossi, kus elabki eelpool mainitud kuninganna, kel nimeks Lili. Saame teada, kes on jäälased, soojaõgijad, lumekõmmutajad. Kas tüdrukud suudavad oma maailma päästa ja kuidas nad seda teevad? Veidi hiljem selgub, et Aliisa peab päästma ka sõpruse, sest Meri näib olevat unustanud kõik selle, mida nd üheskoos tegid? Kas õnnestub päästa ka sõprus, mida selleks on vaja? Igal juhul on „Sõsarla“ üks väga põnev ja kaasahaarav ning seikluslik lasteraamat, milles reaalne ja muinasjutuline maailma kohtuvad ning segunevad. Raamatus on väga vahvad tegelased, põnevad sündmused, on juttu maailma päästmisest ja sõprusest. Raamatu on illustreerinud Saku Heinänen. Raamatu autor: Salla Simukka (Pegasus)
