Homme
18. aug
22...27
11...20
Ülehomme
19. aug
17...22
14...19

Raamat

Kogumikus „Kirg ja kodumaa“ peituvad luuletaja Henrik Visnapuu parimad palad

10:00 01. veebruar 2018
Autor: Marko Tiidelepp

Isamaalüürik ja armastuslaulik Henrik Visnapuu (1890–1951) oli Marie Underi kõrval üks Siuru kesksemaid luuletajaid – poeeside kuningas, Siuru Vürst. Oma esimese luuletuse avaldas ta 18-aastaselt ja jõudis luulet kirjutada 43 aastat. Enne pagulusse siirdumist kirjutas ta oma nime 18 värsiraamatu kaanele. Kogumik „Kirg ja kodumaa“ sisaldab lisaks Visnapuu luule valikule Vallo Kepi põhjalikku ja fotoderohket saatesõna.

Henrik Visnapuu on minu jaoks olnud alati üks olulisimaid eesti luuletajaid läbi aegade. Oluline oli ta minu jaoks juba seetõttu, et 1992. aastal Pedagoogilist Ülikooli lõpetades oli minu diplomitöö just Visnapuust ja tema looduslüürikast, aasta varem oli kirjutanud kursusetöö Visnapuu elust ja loomingust enne 1918. aastat. Tollal oli Visnapuu kohta materjali suhteliselt vähe ilmunud, sest nõukogude ajal tema loomingut ju siin praktiliselt ei avaldatud (1966. ilmusid raamatusarjas “Väike luuleraamat” ka Visnapuu luuletused, kuid see oli väga pisike valik). Diplomitöö kirjutamiseks tuli käia Kirjanike Majas raamatuoksjonil, et endale kaks mahukat Visnapuu luulekogumikku hankida, mis olid toona välismaal välja antud.

Sel sajandil on siinmail ilmunud Visnapuu mälestuste raamat “Päike ja jõgi” (algupäraselt ilmunud 1951, kui luuletaja oli juba surnud), luulevalimik “Visnapuu armastusest”, Visnapuu enda ja Jaan Ainelo kirjutatud “Poeetika põhijooni” (kordustrükk), Pedro Krusteni kirjutatud raamatu “Kaugelviibija käekõrval” kordustrükk, mis on lugu vananevast luuletajast Henrik Visnapuust ja tema elulõpust pärast põgenemist kodumaalt. Palju ju neid raamatuid ei ole, mistõttu on vahva leida raamatuletilt just see raamat – “Kirg ja kodumaa”.

Oli ju Visnapuu kirglik luuletaja, kes kirjutas suurepärast armastusluulet. Ta oli mees, kelle elus oli paar kirglikku armusuhet ja neist on kasvanud välja tõelisi luulepärle. Olulisel kohal olid Visnapuu loomingus loodus ja kodumaa, kuigi ei maksa unustada, et Visnapuu põrm on senini New Yorgis, mitte kodumaal, kuigi oli ka tema soov, et tema põrn sängitatakse kodumaa mulda, kui Eesti taaskord vaba on.

Raamatu „Kirg ja kodumaa“ on koostanud Vallo Kepp.

Luuletusi on raamatus kokku 91 ja need on pärit Visnapuu erinevatest luuleraamatutest: „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene“ (1918), „Käoorvik“ (1920), „Talihari“ (1920), „Ränikivi“ (1925), „Maarjamaa laulud“ (1927), „Puuslikud“ (1929), „Tuulesõel“ (1931), „Päike ja jõgi“ (1932), „Üle kodumäe“ (1934), „Põhjavalgus“ (1938) jt.

Raamatu esimene osa algab luuletusega „Proloog“, millele järgnevad luuletused „Kurbuselle ja emale“, „Kui kaardub armulill“, siin on ka „Igavesti“ aastast 1916, mis algab tuntud salmiga:

Igavesti mulle antud olla kurb,

olla rõõmust hull,

olla hell, olla karm.

Võlun tunnil sel meeled sinu arm.

Jälle süda mul

tuikab, tuikab sull’!

 

1915. aastast on pärit kaunis „Kui tuleb unung“, mis algab salmiga:

Ei, vara veel sust laulda, armas.

Liig teravad veel sinu näojooned,

liig selgelt kuldsed alles meeles hooned,

kus veetsime me päevad tooned:

ei, vara veel sust laulda, armas.

 

Esimeses osas on ka kolmeosaline luuletus „Ühele naisele“, kuid on ka kaunis ja vägagi kuulus „Maria“, mille esimene salm kõlab nii:

Maria, imeline nukrus ses nimes,

püha, valukeelne.

Ma palveluses julgen otsi su ilmes

lohutust mu raskes mures.

O, jumaline ema, neitsi süütumeelne.

 

Siin on luuletusi armastusest, isaandast, metsatalust, lumest, jaaniööst, neitsist saunas jpm.

 

Raamatu teine osa algab luuletusega „Laske mul olla kurb“, mis on aastast 1919, see algab salmiga:

Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on

kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On

südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.   

 

Kaunis, kas pole. Selles osas on ka Visnapuu vägagi kuulus luuletsükkel „Kümme kirja Ingile“ ehk luuletused oma naisele. Vägagi kaunid on ka luuletused: „Tule, mu armas, tuuled ju lähevad“, „Sulle ja südamelle“, „Talvine teekond“.

 

Kolmas osa algab luuletusega „Kodumaa laul“. Kui raamatu kahes esimeses osas oli enam luuletusi armastusest, Visnapuule olulisest naisest, siis selles osas on uued teemad – sõda, sõdurid, inimene. Väga huvitav ja põneva sõnumiga on luuletus „Estlantis“ (luuletaja kasutab selles Eesti kohta vajuva saare kujundit), mis lõpeb nii:

Eestimaa kohal kraaksub kaarnate rodu,

lõpp kahuri suitsun lauliku innul,

loodab veel kes.

S.O.S.!

Asjaks jant.

Estlantis.

 

Kolmanda osas leiame veel pikema luuletuse „Inimpuu“, kaheksa „Maarjamaa laulu“. Kodumaast räägivad ka „Laul vabadusest“, „Kolm küünalt kodumaale“, „Kolm korda maetud“.

Raamatu neljas osas algab viieosalise luuletusega „Proloog“, mis ilmus 1946. aastal luulekogus „Esivanemate hauad“. Raamatu viimastes osades ongi luuletused Visnapuu hilisemast loomeperioodist, kui ta oli Eestimaalt juba lahkunud.

Selles osas on luuletusi kodumaast, armastusest, võimas ja ilus 7-osaline „Ad astra“. On luuletusi jällegi Ingist ja tema surmast, mis Visnapuule vägagi raskel mõjus: „Periheel“, „Ingi haual“, „Eksin tänavate kurrus“, „Ing ja Bodensee“.

Raamatu viies osas algab luuletusega „Kutse“, mille esimene salm kõlab:

Tule, pühitse mu koda

oma hingeõhuga.

Minu kambri laed ja seinad

rängasti mind rõhuvad.

Selles osas on luuletusi 1940-50ndatest aastatest: „Talveöö“, „Kuldpõrnikas“, „Läkitus“, „Ühele lahkujale“.

Kuues, viimane osa algab luuletusega „Kes on kogunud pihku tuule“, mis on kirjutatud August Kitzbergi mälestuseks. Selles osas ongi luuletusi erinevatest kümnenditest ja kirjutatud enamuses mingi sündmuse puhul. Näiteks „Suur kirjanik on nagu vana vein“ (Eduar Vilde mälestusele), „Kas olete tulnud vaatama inimest“ (Anna Haava 60-a. sünnipäevaks) jt.

Luuletustele järgneb põhjalik ja sisukas ülevaade luuletaja elust ja tegemistest. Selle pealkirjaks on „Kumba ma valvama pean, rohtaeda või sind?“ Siit leiab lugeja ka palju väga huvitavaid must-valgeid fotosid.

Kohe alguses ütleb Vallo Kepp, et Henrik Visnapuu (1890-1951) avaldas esimes luuletuse kaheksateistaastasena ja jõudis luulet kirjutada 43 aastat. Tulevane isamaalüürik ja armastuslaulik tõi Eesti luulesse mure tõmbtuulte käes ägava Maarjamaa pärast ja andis luuleülevuse nimedele Maria, Ene, Alaea-Alahea, Ing ja Hõde. Ennast poeeside kuningaks ja „Siuru“ rühmituse Vürstiks nimetanud luuletaja jõudis 1944. aastaks, enne pagulusse siirdumist, kirjutada oma nime 18 värsiraamatu kaanele. Parematel päevadel ehtis ta pintsakurevääri valge krüsanteem.

Siin on juttu Visnapuu sünnist, koolipõlvest, esimestest luuletustest, elust koolmeistrina Koerus. 1917 kuulus luuletaja juba „Tallinna Teataja“ toimetusse, kus olid ka paljud teised kirjanikud/luuletajad – Metsanurk, Roht, Semper, Under, Adson ja Gailit. Visnapuu kirjutas ajalehes uudiseid Venemaalt.

Juttu on Visnapuu ja Gailiti sõprusest, peatutakse kirjanduslikul rühmitusel „Siuru“, kuhu kuulusid Tuglas, Under, Adson, Gailit, Semper ja Visnapuu. Rühmitus tegutses 1917-1919, avaldati kolm ühisväljaannet, kuid sisemiste konfliktide tõttu lahkusid Gailit ja Visnapuu, veidi hiljem liitusid „Siuruga“ August Alle ja Johannes Barbarus.

Vabadussõjas pidas Visnapuu kirjasaatja ametit, pärast seda elas kirjanikuna Tartus ja isa poolt ostetud asunikutalus Luunjas. 1934 siirdus luuletaja Tallinna, kuid sise Tartu ja Luunjaga jäi.

Juttu on Visnapuu luulekogudest, kuid ka tema muudest raamatutest: „Vanad ja vastsed poeedid“, koos koolimees Jaan Aineloga kirjutatud „Poeetika põhijooni“.

Tallinnas on Visnapuul tähtis osa Kirjanikkude Liidu Tallinna osakonna moodustamisel, ta töötab ka ajalehe „Uus Eesti“ kultuuriosakonna juhatajana ning „Varamu“ toimetajana.

Meil on võimalus lugeda ka Visnapuu naisest Hilde Visnapuust, kes luulemaailmas tuntud Ingina, kuid juttu on ka luuletaja teisest muusast – Siist.

1941 sureb 43-aastasene Hilda Visnapuu, 1944 lahkub Visnapuu Eestist. Seejärel on ta Saksamaal, Austrias, kuni 1949 lahkub Euroopast ja siirdub elama USAsse. Põgenikuna on tal valminud 6 luulekogu ja lõpetamata käsikirjaline mälestuste raamat „Päike ja jõgi“.

Oma elu viimased aastad veedab Visnapuu New Yorgis, kus ta ka sureb. Matused toimuvad Lexington Aveny kirikus, kus õpetaja Rudolf Kiviranna paneb Visnapuu kirstu kolm peotäit indiaanlaste maa mulda sõnadega: „Kolm peotäit mulda on Henrik Visnapuule võõras muld, aga siiski vaba ja kristliku maa muld, mis sulle nagu tuhandetele teistele meist avas oma kaitse ja vabaduse väravad.“

Eesti suure luuletaja Henrik Visnapuu põrm asub tänaseni New Yorgis, kuid Henrik Visnapuu nimel oleval hauaplatsil Tallinna Metsakalmistul on tema koht Ingi kõrval tühi.


Kommentaarid

Kommentaare 0
Sinu nimi:*
Telefon:
Kommentaar:*
Ole esimene ja lisa oma kommentaar!

Nõid Anete taroskoop augustikuuks