Ernest Thompson Setoni lugudes on loomi kujutatud teisiti kui tavaliselt. Setoni loomadel on tunded, hirmud, vaprus ja väärikus, mida on harjutud seostama üksnes inimestega. Tema rebased, agulikassid, jänesed ja karud elavad oma elu, püüavad ellu jääda ja pojad üles kasvatada. Lugeja hakkab neile paratamatult kaasa elama ja tema suhtumine elusasse loodusesse muutub. Ernest Thompson Seton (1860–1946) oli kirjanik, loodust jäädvustav kunstnik, üks looduskaitsealade rajajatest ja ka Ameerika skaudiliikumise alusepanijatest. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks. David Attenborough on öelnud, et Setoni raamatud mõjutasid teda väga tugevasti. Raamat on kordustrükk väljaandest, mis ilmus esmakordselt 1971. aastal kirjastuses Eesti Raamat. “Lugusid loomadest” oli mul üks lapsepõlve lemmikraamatutest, sest see jutustas põnevaid lugusid loomadest, oli üsnagi paks, mistõttu lugemist jätkus pikemaks ajaks. Usun, et võisin olla umbes 9-10aastane, kui raamatut esimest korda lugesid, mistõttu oli üsna huvitav raamat uuesti kätte võtta ja seda jälle lugeda. Mäletasin seda, et selles olid põnevad ja kaasahaaravad lood võimsast hundist ja karust, hõberebasest, mustangist, koerast jpt. Loomulikult on täiskasvanuna seda raamatut lugeda hoopis teine tera kui lapsena, sest tegelikult on need lood üsnagi kurvad, vahetevahel isegi julmad, kuid oluline on see, et raamatu autor suudab anda loomadele suured tunded ning ta suudab kirjeldada kõike üsna vahetult, sest on ju kirjaniku elu seotud vägagi palju just loodusega, mistõttu paljud lood ongi antud läbi tema enda silmade. Autorist ka veidi, sest tema elu oli üsnagi põnev ja sündmusterohke. Ernest Evan Thompson sündis šotlastest vanemate perekonnas Inglismaal 1860. Perekonnas oli 10 poega ja üks tütar, kes kahjuks suri juba 6aastaselt. Ernest oli perekonnas kaheksas poeg. Pere kolis Kanadasse (Lindsay, Ontario) 1866, kui Ernesti isa Joseph Thompson kaotas oma varanduse laevaomanikuna. Kanadas ei saanud isa põllumajandusega hakkama ja perekond kolis neli aastat hiljem Torontosse, kus isa hakkas raamatupidajaks. Ernest käiski põhikoolis just Torontos. Juba lapsena meeldis Ernestil viibida metsades, kus ta õppis joonistama ja uurima loomi. Ernestile kodus ei meeldinud, sest tema isa kohtles poissi üsna halvasti. Hiljem Ernest hülgas oma isa ja muutis oma nime Thompson Setoniks, sest uskus, et Seton oli olnud oluline nimi isa suguvõsas. Üks rikas torontolanna märkas noore Ernesti annet ja soovitas poisil õppima hakata, kusjuures meeldiv daam rahastas poisi õpingud. Ernest võitis kuldse medali oma kunstiande eest juba enne 18. eluaastat. 1879 kolis Ernest tagasi Inglismaale, kuna sai 7 aastase õppestipendiumi Londoni kuninglikus kunstiakadeemias. 1881 halvenes järsult tema tervis, sest toit oli kehv ja elutingimused üsna kesised. Üks tema nõbudest kirjutas Ernesti emale, et Ernest peaks naasma Kanadasse, sest muidu ta lihtsalt sureks. Perekond saatiski Ernestile reisipileti ja Seton naases Torontosse. Ta tervenes, kuid siiski oli tal tunne, et ta ei ole oodatud oma isa juures, mistõttu ta kolis 1881 oma kahe venna juurde Craberry lähedal Manitobas, kus vennad pidasid põllumehe ametit. Ernest oli põllumehena sama kehv nagu ta isa, mistõttu Setoni aeg kulus rohkem looduse uurimisele, joonistamisele ja maalimisele. Ta rändas päevade, mõnikord nädalate kaupa lähedal asuvates metsades ja mägedes, kusjuures kohalikud arvasid, et Ernest on laisk nagu lohe. Just siis kirjutas Seton oma esimesed loodusteaduslikud kirjutised ja hakkas vahetama loomanahku teiste loodusteadlastega Kanadas ja USAs. Üks tema esimesi kirjasõpru oli Theodore Roosevelt. 1883 kolis Ernest New Yorki, kus kohtus teiste loodusteadlaste, linnuteadlaste j aka kirjanikega. 1885 sai mees firmalt Century Company tellimuse valmistada tuhat loomamaali teosesse “Century Dictionary”. Palju maalid tegi ta Ameerika Loodusloomuuseumi ruumides. 1890ndate aastate alguses sõitis Ernest Pariisi, et õppida kunsti. Seal tegi ta ka uurimust oma esimese raamatu “The Art Anatomy of Animals” jaoks, mis veidi hiljem ilmus Inglismaal. Seal kohtus ta esimest korda ka Mark Twainiga. Setoni maal “Magav hunt” oli väljas 1891. aastal Pariisi kunstigaleriis. Sel ajal hakkasid Setonil tõsised silmahädad, mis olid tingitud töötamisest kehva valgustusega. Talle öeldi, et ta võib jääda pimedaks, kui ei säästa oma silmi. Seton lahkuski Prantsusmaalt ja kolis New Mexicosse, kus hakkas küttima hunte. Seal kirjutas ta ka kuulsa loo mahalastud Lobo-nimelisest hundist, mis ilmus esimest korda “Scribner’s Magazin”’is ja seejärel koos teise loomalugudega raamatus “Wild Animals I Have Known”. Setonist sai kuulus kirjanik, lector, kunstnik ja looduskaitsja. Teda tunti nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. 1896 abiellus mees esimest korda, 1904 sündis tütar Ann, kes kirjutas hiljem kunstnikunime Anya Seton all mitmeid populaarseid ajalooromaane. 1902 ilmus “Ladies Home Journal”’is esimene Setoni kirjutatud metsaliikumisest rääkiv lugu (nn woodcraft), millest sai alguse woodcraft movement. 1903 ilmus Setoni üks kuulsamatest raamatutest “Two Little Savages”. 1906 kohtus Ernest Seton Inglismaal Robert Baden-Powelliga, kes tundis huvi metsaliikumise vastu ja arendas Setoni ideed ideed, millest arenes välja skaudiliikumine. 1910-1915 oli Seton USA skaudiliikumise juht (chief scout), ta koostas ka esimese skaudiõpiku. Kuna skaudiliikumisele lisati ka sõjalist külge, siis Seton loobus skaudiliikumisest. 1930 kolis ta Santa Fesse ja aasta hiljem sai temast USA kodanik. 1935 abiellus ta teist korda. Tema uus naine Julia Moses Buttree oli samuti kirjanik, kes oli veidi aega tagasi avaldanud oma esimese raamatu “Rhythm of the Redman”, mille oli illustreerinud Ernest Seton. Kuid raamatust ikka ka. Raamatu esimene lugu on „Doomino. Hõberebase elulugu“, mis jutustabki ühe igati ägeda ja vahva iseloomuga hõberebase elust, tema lapsepõlvest, rebaselu hädadest ja rõõmudest, kohtumistest küttide ja tigedate jahikoertega, elukaaslase leidmisest, täiskasvanuks saamisest, järglaste sünnist, lõksu jäämisest ja pääsemisest. Autor paneb lugeja suhtuma loodusesse ja loomadesse hoopis teisiti, kuni seni oli harjutud – siin tunda aupaklikust, ja seda, et ka metsloomi on võimalik „armastada“. Teine lugu on „Telder mustang“, mis jutustab loo teldrist metshobusest ehk küliskäijast hobusest. Kolmas lugu viib lugeja Liivamäe hirve jälile. Vahva on see, kuidas autor kirjeldab loomade käitumist igati tõetruult, sest ta oskab kirjeldada väga täpselt loomade tegevust, käitumist ja harjumusi, mida loomad armastavad, mida vihkavad. Ja selleks eeliseks oli see, et autor oli sedavõrd palju loodust jälginud ja uurinud, et ta teadis täpselt, millest räägib. Neljas lugu viib meid aastasse 1882, see on „Bingo. Lugu minu koerast“. See jutustab loo ühest vahvast karjakoerast, kes jumaldab üle kõige hobuseid, kuid sõbrustab ka preeriahuntidega, mistõttu satub ta ka ise mitmel korral küttide seatud lõksudesse. Lõpuks aitab Bingo hätta sattunud loo jutustajat, kuid kas too suudab aidata ka koera, kui abi vajab Bingo? Viies lugu on kuulus hundilugu „Lobo. Currumpaw’ kuningas“. See on lugu hundikarja hiigelsuurest juhist, keda tundsid kõik karjased ja rantšopidajad: kuhu Lobo oma ustava kaaskonnaga ka iganes ei ilmunud, seal haaras loomi kabuhirm ning nende omanikke raev ja meeleheide. Huntide jõuk ei olnud suur. Oli teada, et Lobo valitsusaja lõpus oli tal ainult viis kaaslast – viimane kui üks nendest oli kuulus kiskja. Juhist tähtsuselt järgmine oli tõeline hiiglane, oli ka ilus valge hunt Bianca, keda peeti emaseks ja ta arvati olevat Lobo elukaaslane. Üks huntidest oli erakordselt väle kollane, kes kuulu järgi oli mitu korda jõugu jaoks antiloobi kinni püüdnud. Hundid murravad ümbruskonna lambaid (ühel ööl lausa 250 lammast!) ja veiseid. Lobot üritatakse kinni püüda, kuid seda asjatult, sest kinni tead ei saada, hunt on lihtsalt liiga tark. Selleks, et Lobo tabada on vaja ühte üsna alatut võtet/tegu, kuid ka kinnipüütud hunidkuningas jääb rahulikuks ja suursuguseks. See ongi vahva, et kirjanik suudab jätta võimsa mulje ka kinnipüütud hundist, nii et ka lugeja mõistab seda, et hunt oli vaja kinni püüda, kuid siiski säilib austus ka kiskja vastu. Raamatus on ka lugu „Wully. Lugu kollakast krantsist“ ehk jällegi lugu koerast. Wully on vahva krants, lambakoer, kes suudab ajada ka 374 pealist lambakarja. Ta on tubli koer, kes kuuletub oma peremehele Robinile, kes on ühtlasi ka karjus. Ka nüüd on vaja viia suur lambakari punktist A punkti B ja teha seda õigeaegselt, kuid ühel päeval on lambakarjal mulje, et tulekul on suur torm, mistõttu kari laiali jookseb. Wully suudab kõik lambad uuesti kokku ajada, kuid Robinile tundub, et üks on puudu, mistõttu läheb Wully uuesti otsima – ühte lammast. Veidi hiljem selgub, et kõik lambad on siiski koos ja aeg sunnib takka, mistõttu Robin liigub karjaga edasi, ta hülgab oma ustava koera. Koer naaseb, kuid ta ei leia eest enam Robinit ega karja. Koer ootab ja ootab, kuid asjatult. Mõne aja möödudes võetakse ta kaasa uude paika, kus saab lambakarja juhtida, kuid Wully on muutunud. Ta ei salli enam inimesi ja näib, et ta hoolib ainult oma karja lammastest. Kui ümbruskonna lambakarjadest hakkab lambaid kaduma, siis arvatakse , et ju neid murrab mõni rebane või hunt, kuid loo lõpp on hoopis ootamatu, sest Wullyst on saanud tõeline fuuria, kuid ei maksa unustada seda, et põhjuse selliseks käitumiseks andis kunagi ju ta enda peremees, kes koera hülgas. Ja veel, siin on vahvad lood mustast varesest Hõbetäpist, Doni oru kaeluspüüst Punakraest, Tallaci karuhiiglasest Monarhist (jällegi väga kaasahaarav lugu metsloomast, kelle lapsepõlv on möödunud inimese juures, kuid inimene on oma käitumisega karule halba teinud, mistõttu sirgub vahvast grislipoisist väga ohtlik karu, tõeline tapja). Ma ei saa Sulle kõiki raamatu lugusid ümber jutustada, sest sel juhul muutub lugemine igavaks, kuid raamatus toimetavad veel Winnipegi hunt, agulikass, ilves, bullterjer Snap, rohtlajänes, kirjatuvi Arnaux, isavarblane, koiott Tito jt. Thompson Seton kirjeldab oma lugudes mitmeid loomi ja linde, kõik nad on julged ja vaprad, suursugused. Paljud neist saavad oma otsa inimese käe läbi, kuid ka hukkunud loomad on nendes lugudes suursugused ja võimsad. Raamatus on palju uhkeid ja ilusaid looduskirjeldusi, palju põnevaid tähelepanekuid loomade elust. Soovitan kindlasti lugeda, nii väikestel kui ka suurtel. Raamatu autor: Ernest Thompson Seton (Varrak)
