Seni põhjalikem eestikeelne rikkalikult illustreeritud teatmeteos hobustest. Vaatluse all on hobuste käitumine ja aistingud, kuidas hobustega ümber käia, kuidas neid õpetada jpm. Hobuse koolitamist on käsitletud raamatus kergesti jälgitavate praktiliste juhiste ja näidete abil. Nõuannetele lisaks jagatakse teadmisi sellest, mis suunab hobuse käitumist, kuidas ta õpib ja millised liigile iseloomulikud omadused tema käitumist mõjutavad. Alustatakse sellisest põhiasjast nagu hobuse kinnivõtmine ning jõutakse ratsahobuse ja traavli koolitamise algtõdedeni. Värvi annavad raamatule lood elust enesest ning näited, kuidas ühe või teise hobusega vastavas olukorras toime on tuldud. Teoses kergitatakse katet hobulausujate ja probleemhobuste koolitajate meetoditelt ning antakse juhiseid nii probleemide lahendamiseks kui ka hobuse ümberkoolitamiseks. Muu hulgas on ära toodud paljude professionaalide – veterinaari, füsioterapeudi, olümpiaratsude treeneri ja tipptraavlite hooldaja kirjutatud artiklid. Tekste illustreerib üle 300 värvifoto, mis on raamatu tarbeks teinud hinnatud hobufotograaf Minna Tallberg. Tuire Kaimio on eesti lugejale ja loomasõbrale juba varasemast tuttav, sest eesti keeles on ilmunud tema kirjutatud „Kutsika kasvatamine“ ja „Koerte käitumine“. „Koos hobusega“ ilus eesti keeles esimest korda 2007. aastal, nüüd siis kordustrükk. Tuire Kaimio on soomlanna, kes tegutseb loomnäitlejate koolitamisega. Tema koolitatud on kaukaasia lambakoerad 2008. aastal linastunud soome filmis „Myrsky“, ilves 1998. aastal linastunud soome filmis „Poika ja ilves“, kuid paljud teised loomad (tuvid, koerad jne) mitmetest telereklaamides. Tuire Kaimio arvestab oma treeningutes alati loomade heaoluga, ja ta teab, et loomade õpetamine ei õnnestu, kui loom on stressis või väsinud. 2006. aastal oli Tuire Kaimio isegi Nepalis, et juhendada kohalikke elevantide kasutamises. Tuire Kaimio on kirjutanud mitmeid raamatuid loomadest. „Koos hobusega“ on tõeline maiuspala ja põhjalik lugemine kõikidele hobusesõpradele ja neile, kes ka igapäevaselt hobustega kokku puutuvad või plaanivad seda tegema hakata. Raamat on väga sisukas, mahtu lausa 640 lk. Raamat koosneb mitmest osast: kes on hobune, hobune ja inimene, raskusi teel, kuidas hobune õpib, hobune inimese juures, loodud liikuma, kõigepealt usaldus, juhised koolitajale, põhioskuste õpetamine, eritreeningust. Kümme osa, mis omakorda jagunevad peatükkideks. Sissejuhatuses öeldakse, et „Koos hobusega“ on mitmetasandiline raamat ja seda võib lugeda mitmel eri viisil. Raamatus keskendutakse esmalt hobuste liigikohasele käitumisele, heaolule, probleemsele käitumisele, hobuse ja inimese vahelisele suhtele ja ka sellele, kuidas hobune õpib. Alustades raamatu lugemist algusest ja lugedes üht peatükki teise järel, saab enne praktiliste koolitusjuhisteni jõudmist korralikud teadmised hobusest kui loomast. Hobused on kaunid ja hämmastavalt mitmekesiselt käituvad loomad, kelle tundma õppimine võib pakkuda vaimustavaid hetki. „Koos hobusega“ on mahukas teatmeteos. Kui soovid leida teavet sind huvitava teema kohta, võid kasutada raamatu lõpus olevat registrit. Esimene osa on „Kes on hobune?“ Esimene peatükk on „Hobuste päritolu ja kodustamine“, milles raamatu autor kinnitab, et hobused on juba mitu tuhat aastat elanud enam või vähem kodustatult. Pärinemisuuringud näitavad, et meie aja koduhobusetõugudes on säilinud hobuste esiisade fossiilidest leitud genotüüpide mitmekesisus. Nii et tänapäeva koduhobuse soontes voolab mitmete metshobuste liinide verd. Esimesed tõendid hobusel ratsutamisest pärinevad nii ammusest ajast kui kuus tuhat aastat tagasi. Seejärel on selles osas juttu hobuse meeltest: nägemine, mis on hobuse kõige tähtsam meel (saakloom jääb ellu ainult siis, kui ta ümbruskonda kogu aja tähelepanelikult jälgib, hobusel on loomariigi suurimate silmade hulka kuuluvad silmad, millega ta näeb hästi külgedele ja osaliselt ka ette), kuulmine, kompimismeel, maitsmis- ja haistmismeel, tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu korrigeerimiseks, tirimispaanika, tasakaalu hoidmise liigutuste vältimine. Esimeses osas on juttu veel sellest, et hobune räägib keha abil, sest hobused teevad paljusid eri liigutusi ning mõistavad sünnist peale üksteise näoilmeid ja märguandeid. Inimesele ei ole hobuse miimika mõistmine siiski mitte alati lihtne ülesanne. Saame pikemalt lugeda ilmetest, kehaliigutustest, hirnumisest ja hörisemisest. Esimeses osas on veel ka põnev peatükk, mis jutustab hobuste karjaelust, millised on hobuste puhkamise ja magamise tavad, millised on erinevad karjad, mis on täkuline käitumine, millised on märad ja varsad, millised on varsa esimesed elukuud, juttu ka tundlikust mära-varsa suhtest, võõrutamisest, hobustest, keda teised hobused ei huvita, teistest loomadest hobuse kaaslasena. Lugeja saab teada, et hobune on sünnipäraselt umbusklik kõigi uute asjade suhtes. Hobune uurib pidevalt ümbruskonda ning märkab kohe, kui seal midagi vähekenegi muutub. Juttu on ka hirmu vältimisest ja sellest, et põgenemine on hobuste arvates parim kaitse. Raamatu teine osa on „Hobune ja inimene“. Selle osa esimene peatükk on „Kas inimene on hobusele inimene?“, milles saad lugeda, et hobune võib õppida ka inimese kehakeelt, kuid selge on see, et hobune tajub maailma suuresti teisiti, kui meie seda teeme. Hobuse läheduses tuleb olla rahulik. Selles osas püütakse anda vastus sellele, kas inimene peab näitama hobusele, et on karja juht, juttu on ka hobusekesksest koolitamisest ja hobulausujatest. Kolmas osa on „Raskusi teel“, mille esimene peatükk on „Käitumine heaolu mõõdupuuna“. Selles osas selgub, et käitumishäirete ärahoidmine on lihtsam kui nende parandamine. Juttu on sellestki, et käitumisel on alati põhjus, elutingimused mõjutavad hobuse heaolu. Selle osa ühes peatükis räägitakse lugejale isegi hobuste stressist, edasi juba ka valust või halvast käitumisest, agressiivsusest, liigsõbralikust käitumisest, stereotüüpsetest käitumismudelitest, õpitud abitusest ehk valuga harjumisest, üliettevaatlikusest, õpitud käitumisest, probleemkäitumise parandamisest, mis on tegelikult põhjuste parandamine. Neljas osa on „Kuidas hobune õpib“, mille esimene peatükk on „Õppimine ja mälu“. Hobune õpib kergesti uusi asju ja jätab need meelde. Tänu sellele on ta suutnud looduses ellu jääda ja saanud ka inimesele kasulikuks. Juttu tehakse töömälust, lühi- ja pikaajalisest mälust, harjumisest, klassikalisest tingimisest, latentsest õppimisest, tegevuslikust õppimisest. Selle osa teine peatükk on „Tegevuse kaudu õppimine: piits või präänik?“ ja kolmas peatükk on „Tegevuslik õppimine“. Raamatu viies osa on „Hobune inimese juures“. Pikemalt on juttu hobuse esmasest hooldusest ja tema tervise eest hoolitsemisest, hobusest loomaarsti patsiendina, söötmisest, headest elutingimustest. Kuues osa on „Loodud liikuma“. Liikumine on hobuse tervisele hädavajalik, saad teada, milline on hobuse liikumine ja selle biomehhaanika (samm, galopp jne), kuidas hobust venitada ja masseerida, kuidas saavutada põhitreenitust, kuidas hobune käitub liikluses. Selliseid põnevaid teemasid saame uurida raamatu kuuest esimesest osast ja me oleme jõudnud alles raamatu poole peale. Seega on lugemist ja põnevaid teadmisi siin veel ja veel – puudutuste ja varustusega harjutamine, kuid tõsta hobuse jalgu, kuidas hobust valjastada, rakendada ja saduldada, kuidas hobuse selga tõusta, kuidas hobust suuliste ja valjastega harjutada, kuidas harjutada hobust laadimise ja transportimisega. Palju on toodud ka erinevaid harjutusi, et hobusele asju õpetada, palju on põnevaid näpunäiteid ning teemasid elust enesest. Suurepäraste fotode autor on Minna Tallberg. Igal juhul on „Koos hobusega“ mahukas ja väga sisukas raamat ning lugemine neile, kellele hobused huvi pakuvad. Hobusesõpradel ja hobuseomanikele peaks see raamat olema lausa kohustuslik. Raamatu autor: Tuire Kaimio (Varrak)
