„Minu nimi on Harriet Manners ja ma olen endiselt nohik.“ Harriet teab, et modellina töötamine ei muuda sind teiseks. Ta teab, et olla omamoodi – umbes nagu jääkaru vihmametsas – ei ole tingimata halb. Ja et keskmine inimene sööb aastas tonni toitu (kuigi tema rase kasuema annab endast kõik, et see statistika kuu peale saata). Harriet ei tea aga seda, kus on tema koht siis, kui beebi lõpuks sünnib. Kuna tüdruku suvised plaanid on pea peale pööratud, tundub Jaapanis töötamine suurepärane võimalus pääseda kodust nii kaugele kui võimalik. Ent miski ei valmista Harrieti ette pööraseks Tokyoks, võistlushimulisteks modellidest korterikaaslasteks ja ebausaldusväärse vanaema „järelevalveks“. Või ilusa Nicki nägemiseks kõikjal, kuhu ta läheb. Sest seekord Harriet teab, mis tunne on, kui su süda on murtud. Kas Harriet leiab teisel pool maakera enda koha või on tüdruk lõplikult eksinud? Nohiku-raamatute autorile Holly Smale´ile ei ole võõras ei nohikuks ega modelliks olemine. Nüüdseks on ta endale valinud kirjanikutee ja on selle elukutsega igati rahul. 2013. aastal nimetati Holly Inglismaal parimaks uueks noorteautoriks ja aasta hiljem tunnistas Waterstonesi poekett "Mina, nohiku" aasta parimaks noorteraamatuks. „Sobimatu modell“ on humoorika sarja teine raamat. Kui Sa tahad lugeda sellist noortekat, mis on tõepoolest naljakas ja kaasahaarav, siis on see raamat vägagi sobilik valik. Juba “Mina, nohik” sarja esimene osa oli naljakas ja ka teine osa on täpselt sama humoorikas. Raamatu jutustajaks on peategelane 15-aastane Harriet Manners, kes on ühest küljest nohik või ütleme nii, et ta on tubli õpilane, tark (tal on kõrge IQ) ja nutikas, tal on palju põnevaid teadmisi, mida ta vahetevahel ka raamatu lehekülgedel välja toob, teisest küljest on ta uus ja kuum modell, kellel on küll veidi teistsugune välimus, kui paljudel teistel modellidel, kuid võib öelda, et ta on nagu modellinduse värske õhk, mistõttu on saanud ta juba mitmeid põnevaid tööpakkumisi. Seekordne lugu algab ühel esmaspäevahommikul. Harriet Manners kannab kuldset balletiseelikud, kuldset jakki, kuldseid balletikingi ja kullast kõrvarõngaid. Tema nägu on kuldseks värvitud ja ümber pea on mässitud pikk jupp kuldtraati. Tal on ka ihukaitsja, sest kõrvarõngad maksavad nii palju, et Harriet ei tohi tualetti minna, ilma et üks suur mees hiljem tüdruku kõrvanibusid kontrolliks. Harriet Manners teeb modellitööd, millega ta alustas kuus kuud tagasi. Fotosessioon näib laabuvat üsna hästi, kuni maailmakuulus moefotograaf avastab, et neiu õpib tema sessiooni ajal matemaatikat. Kui täpne olla, siis mitte küll matemaatikat, aga füüsikat, kuid siiski. Harriet jõuab vahepeal lugejale selgitada, mis on vahepeal juhtunud. Ta kinnitab, et ta on veelgi suurem nohik kui varem, sest tema aju hallollus loob endiselt iga päev uusi ühendusi, ta teab veel rohkem fakte kui varem, tema eksamiperiood on just lõppemas, mis tähendab, et tema lühimälu töötab täisvõimsusel. Ja graatsiline, elegantne ega stiilne pole ta veel ikka. Fotosessioon saab üsna kiire lõpu ja Harriet peaks jõudma ka füüsikaeksamile, kuni selgub, et kell studio tagaseinal on tund aega maas. Tundub, et Harriet sedasi eksamile ei jõuagi. Harriet võtab takso, et siiski õigeks ajaks eksamile jõuda ja taksosõidu ajal jutustab ta lugejale, mis vahepeal veel juhtunud on: ta on muutunud koolis veelgi vähempopulaarsemaks, sest ta on nohik ja nüüd ka modell, ta üritab selle üle vähem nutta, türduku isa on endiselt töötu ja kasuema Annabel töötab enidselt juristina, kuid nüüd on naine juba seitsmendat kuud rase ja ta on tohutult suur, Harrieti parim sõbranna Nat on saanud 16-aastaseks, Harriet on jõudnud valulisele järeldusele, et tema juuksed on siiski punased. Tema ümber toimetavad ka klassivend Toby, verivaenlane Alexa peab endiselt arusaamatut viha Harrieti vastu, agent Wilbur mõtleb endiselt kummalisi sõnu välja, kui ta Harrietiga räägib (neid lahedaid sõnu saad lugeda ka selles raamatus), moelooja Yuka Ito, kelle heaks Harriet töötab, ajab tüdrukul endiselt surmahirmu nahka ja Lõvipoiss jättis Harrieti maha. Lõvipoiss oli Harrieti poiss-sõber, samuti modell, kel nimeks Nick. Neli kuud pärast Harrieti ja Nicki esimest suudlust ütles poiss, et nad ei peaks enam kohtuma ja kadus seejärel äkitselt tüdruku elust. Harriet lõpueksamile jõuab (tänu osavale taksojuhile) ja selle ka ilusasti tehtud saab. Ta jääb pärast eksamit jällegi oma vihavaenlase Alexa “hammaste vahele”, kuid õnneks tulevad Harrietile appi sõbrad Nat ja Toby. Harriet on kindel, et neid ootab ees vahva suvu, üheskoos minnakse Londonisse ja tehakse muud põnevat, kuni Nat ütleb, et tema peab kukus ajaks Prantsusmaale minema. See on Nati ema karistus tütrele selle eest, et ta avastas Nati kosmeetikapoest, kui Nat oleks pidanud hoopis prantsuse keele eksamit tegema. See on loomulikult valus löök Harrietile, sest kõik tema vahvad plaanid näivad minevat luhta. Harrietil on ka kodus keerulised seisud, sest põhiliseks teemaks on varsti sündiv lapsuke. Näib, et see suvi ei tule hea, kuni helistab agent Wilbur, kes Harrieti lohutab ja tõdeb, et Yuka Ito ootab Harrieti tööle, Tokyosse! Harriet ise kartis, et viimase fotosessiooni jamade tõttu on ta vallandatud, kuid ei. Ta pääseb tööle Jaapanisse! Harriet on olnud Jaapanist sõltuvuses sestsaati, kui ta oli kuueaastane. Jaapan on tõusva päikese maa: sumo ja suši, karaoke ja kimonote, mägede ja mangade maa. Kuid samas ka nohikute ja friikide ja veidrike meka. Ja see kõik meeldib Harrietile. Jaapanisse minekus on üks aga – isa ja kasuema on sellele vastu. Mõned päevad hiljem tuleb neile külla kasuvanaema Bunty, kes on Annabeli ema. Ja nüüd saab Harriet hea uudise, ta saab minna Tokyosse, sest Bunty läheb temaga kaasa. Ja olemegi Jaapanis. Vanaema jätab Harrieti seal omapäi, sest ta arvab, et türdukul on üksi palju toredam, sellest tuleb ehtne täiskasvanute seiklus, ta laseb tüdruku vabaks! Esialgu on Harriet pehmelt öeldes üllatunud või tegelikult lausa šokeeritud, kuid ta leiab üles oma elukoha Tokyos ja selgub, et selles korteris elab veel kaks modelli – imekaunis Poppy ja jaapani tüdruk Rin, kes räägib vägagi naljakat inglise keelt ja jumaldab üle kõige Austraaliat, nii et ta on pannud oma kassile nimeks Kylie Minogue. Harriet seab end uues elukohas sisse, kui äkki kõlab välisuksel koputus! Ukse taga on Nick! Uskumatu! Kuid kas Nick on nüüd hoopis Poppy poiss-sõber. Igal juhul jääb selline mulje nii Harrietile kui ka lugejale. Ja see on veelgi uskumatum. Harriet ei saa jääda kauaks põdema, sest Yuka Ito ootab teda tööle. Ja ma kinnitan, et Harrieti modellitöö ja fotosessioonid Jaapanis saavad olema üks suur äparduste rada. Ta peab töötama suures kalatoodet laohoones, kus ta puutub kokku tinti pritsiva kaheksajalaga, ta peab esinema sumoareenil, kuhu ta otsustab kingades minna, sest keegi on kingad talle sinna jätnud, ta peab töötab suures tehnoloogiakeskuses, kus temast tehakse mangategelane, kes peab minema klaasist ja metallist kasti, kus on mingid kummalised nukud ja hiiglama suur prussakas, kes äkki mööda Harrieti jalga üles hakkab ronima, ja see lõpeb katkise klaaskasti ja verise Harrietiga. Ta jääb ka hiljaks fotosessioonile, kuna helisema pandud äratuskellad ei helise. Ühel hetkel hakkab Harrietile tunduma, et keegi tahab talle halba, kes? Ja kui ühel hetkel tundub, et fotosessioon Fuji mäel õnnestub, et asjad lähevad paremus poole, laseb Yuka Ito tüdruku ja Wilburi lahti. Keegi on laimanud Yuka Itot, moetööstuse ikooni, et team justkui varastaks kavandeid. Kes on nedes äpardustes ja jamades süüdi? See ei saa olla Harriet! Et tõde päevavalgele tuleks, selleks on Harrietil vaja häid sõpru, natuke armastust ja õnne. Kuid kas Harriet tahab jätkata modellitööd? Eriti pärast seda, kui kodus sünnib tema väike õde. Ja kodu on ikkagi kodu. Selline vahva ja huumorikas ning kaasakiskuv lugu on see nohiku lugu. Igal juhul väga mõnus lugemine, vägagi filmilik süžee ja väga lahedad tegelaskujud. Raamatu autor: Holly Smale (Pegasus)
