Vikerkaareküla päkapikud on rõõmsameelne toimekas rahvas. Külas juhtub alatasa põnevaid asju ja keegi ei tunne kunagi igavust. Raamat jutustab loo sellest, kuidas Villi Sarvepuhuja läheb vanaema Mürrmürri juurde oma haigele õele ja vennale külmetusrohtu tooma, aga libiseb mahalangenud puutüvel ja jääb trakse pidi jõe kohale rippuma. Südamlik lugu imekaunite piltidega nii suurtele kui väikestele muinasjutumaiatele lugejatele. Varem on Vikerkaareküla lugude sarjas ilmunud „Savipoti-Tobi soovikaev“, „Karvajala tore mõte“ ja „Imeline Kessevelon“. Kallid muinasjutusõbrad, olge nüüd väga tähelepanelikud, sest ilmunud on jällegi üks ilus ja lahe muinasjuturaamat, mis viib meid taaskord Vikerkaareküla päkapikkude juurde. Nagu eelpool mainitud, siis on Vikerkaareküla-sarja neljas raamat. Raamatu algus juhatab meid jälle Vikerkaarekülla, mis asub vikerkaare otsas, sügaval metsas. Siis, kui taevas on vikerkaar, saab Vikerkaareküla inimsilmale nähatavaks, muul ajal jääb ta nähtamatuks kõigile peale metsa loomade ja päkapikkude, kes seal elavad. Selline põnev paik. Vikerkaarekülas on videvikutund. Külaplatsil tõstis Villi Sarvepuhuja suu juurde vanaaegse sarve ja puhus sealt välja pika madala heli, mis kaikus selgelt ja valjult ümberkaudsetes metsades. Sarve puhuti igal õhtul videvikus, et teekäijad ja metsas tööd tegevaid päkapikke enne pimedat koju juhatada. Ka Villi jõuab koju, kuid seal selgub, et õde Pille ja vend Sämmi on külma saanud ja haigeks jäänud. Nende ema kinnitab Villile, et kui lastel patem ei hakkab, siis saadab ema hommikul Villi vanaema Mürrmürri juurde. Hommikul on Pille ja Sämmi tervios kehv. Villi asub teele vanaema Mürrmürri majakese poole. Vanaproua ei olnud tegelikult Villi vanaema, aga kõik kutsusid teda nii, sest ta oli väga vana. Vanaema oli tark naine ja teadis palju metsas kasvavatest ravimtaimedest ning ta valmistas neist arstirohtu. Villil juhtub teekonnal vanaema Mürrmürri juurde õnnetus, kuid õnneks on tal kaasas sarv, mida ta videvikutunnil puhus. Villi puhub sarvest madala heli, mida kuulevad jänesed, kes lähevad sellest vanaema Mürrmürrile rääkima. Ka vanaema Mürrmürrile tundus, et kuulis sarve madalat heli. Nüüd läheb vanaema vana nikerdustega riidekirstu juurde, kust võtab välja kauni mustriga lapiteki ja läheb Villile appi. Milline näeb välja Villi päästeoperatsioon? Sellest pead juba ise edasi lugema. Igal juhul on selleks vaja vanaema Mürrmürri lapitekki, palju linde ja ka ühte kirjut rähni. Kas Villi saab vanaema käest ka külmetusrohtu, sellest saad lugeda juba raamatu viimasel leheküljel. Vahvad ja imeilusad pildid on joonistanud ka sellesse raamatusse John Patience, nagu ta teinud seda ka eelmisesse kolme Vikerkaareküla-raamatusse. Raamatu autor: Jane Patience (Hea Lugu)
