Homme
15. aug
18...22
11...16
Ülehomme
16. aug
19...24
7...16

Raamat

„Eestiaegsed asjad“ ehk 120 asja, paika või lugu 1920-1930ndate aastate Eestist

12:48 12. märts 2018
Autor: Marko Tiidelepp

Selles raamatus meenutab Mark Sinisoo 120 asja, paika või lugu 1920-1930ndate aastate Eestist. Need on esemed, inimesed või koguni lõhnad, mis tagantjärele kehastavad möödunud aega: eestiaegsed kompvekid, kodumasinad, kauplused, mänguasjad, sõidukid ja koguni kojamehed. Eesti 100 aastapäeva puhul täiendas autor oma populaarset „Eestiaegsete asjade“ raamatut veel enam kui neljakümne vahva looga. Raamat on rikkalikult illustreeritud.

Mark Sinisoo raamat “Eestiaegsed asjad” on üks igati vahva ja huvitav lugemine, milles meenutatakse 1920-30ndate aastate Eestit läbi erinevate esemete ja asjade. Nagu eelpool mainitud, siis valikus on 120 asja, paika või lugu.

Raamatu eessõna kinnitab Mark Sinisoo, et ta on hämmastunud, kui kiiresti aeg lendab, sest selle raamatu eelmisest väljaandest on möödunud üle tosina aasta. 

Autor jätkab: “Juubeliaasta 2018 on uue väljaande avaldamiseks kõigiti sobilik. Palju neid sõjaeelsete aegade mäletajaid veel elus on? Neid jääb aina vöhemaks ja tosina aasta pärast ei ole uut väljaannet loota.”

Alustame. Esimene pilt/foto on vanast Tallinnast ja juttu tehakse tänavalaternatest. Selgub, et Tallinnas olid põhiliselt gaasilaternad. Päeval poles neis imetilluke leegike. Kui posti otsas asuv kraan avati, läks latern heledalt põlema. Laternasüütajal olid küll kaasas redel ja pikk kepp, aga gaasikraani avamiseks piisas vaid viimasest. Laternapostil olid ülal nn sarved, kuhu sai redeli toetada, et kustunud leeki uuesti süütama ulatuda. Laternasüütajad tegid ööpäevas kaks ringi, õhtul avasid, hommikul sulgesid gaasikraanid.

Ja sedasi see raamat jätkubki – on foto/pilt ja selle juures tekst, mis räägib, mida pildil näha on. Enamus tekste ongi umbes sellise pikkusega, mõned pikemad, mõned lühemad, kuid kõik oluline on öeldud.

Tänavalaternatele järgneb klantstriikija. Ma ei tea, kas keegi sellest ametist üldse kuulnud on? Loeme, kes see klantstriikija oli. Kuulutus aknal või silt majal: “Klantstriikija”. Kuna kanti tärgeldatud kraega, mansettidega ja maniskiga särke, siis oli vaja klantstriikijat, kes särke tärgeldas. Klantstriikijaid oli linnas palju.

Kindlasti oleks väga põnev, kui ka täna toimetaksid linnas klantstriikijad.

Põnevaid ameteid on selles raamatus veel – kärumees, liikluse reguleerija (toona linnas valgusfoore polnud, kuid tänaval juhtis liiklust valgete kinnastega politseinik), kojamees ja kütja, pesunaine, ajalehepoiss, kelner (muideks sel ajal kelner palka ei saanud – ta pidi elatuma jootrahast. Asi oli veelgi hullem – peremees nõudis kelneri jootrahast osa endale, nn bruhhiraha, mis pidi katma purunenud nõude hinna. Sõltumata sellest, kas nõusid purunes või mitte), kaardimoorid, platsinäitaja kinos, ämmaemand, teritaja, passija, ülesõidukohtade valvurid.

Kuid juttu on ka näiteks perroonipiletist, bussist, reklaamvärssidest, trammist, sahvrist, elektrirongist, pagasist, kuid ka taksost, mis oli tol ajal luksus. Pruutpaar sõitis taksoga kirikusse. Takso uksel oli rooma number, mis tähistas klassi nagu rongivagunitel, mis olid jagatud vastava piletihinnaga mugavusklassideks. Maksti takosmeetri järgi. 

Vaatluse all on soe naistepesu, kolmnurksed lennupostmargid, telefon, kassamasin, jääkelder, muistne bensiinitankla (raamatu autor mäletab Shelli bensiinitanklat paigas, kus on praegu Vabaduse väljaku trollipeatus Söögiplats. See olevat olnud Tallinna esimene), kempsupaber, jalgrattanumber, mundštükk ehk suitsupits, magneesiumivälk, kuulutustulbad, tindisurm, briljantiin

Lisaks saame lugeda sellest, kuidas vanasti korterit välja üüriti, kuidas ostud pakiti paberisse (enamasti pruun, tugev, aga õhuke nn jõupaber), sellest, et tolleaegsed kombed ei soosinud avalikus kohas suudlemist. Aga lahendus oli olemas. Ei pandud pahaks, kui suudlejad demonstreerisid kirglikkust rongi lahkumise eel jaama platvormil. See fakt, et kumbki osaline ei läinud rongile ega sõitnud minema, jäi enamasti täehelepanuta. Vot kus kavalad juba toona. 

Juttu on ka populaarsetest koomiksitest, järjejuttudest, ajakirjast “Ajude Gümnastika”, sopakirjandusest, populaarsetest raamatusarjadest (“Elav teadus”, “Looduse kuldraamat”, “Mehed, maad ja mered” jpt)

Kas tead, mis olid kliistripühad? Kliistripühad oli koolivaheaeg sügisel, mil topeltaknad topiti talveks kinni ja aknavahed kleebiti paberribaga üle.

Kas tead, mis oli säärvant? See oli ligi 2 meetri kõrgune põrandale asetatav hingedel liigenditega kokkuklapitav sirm, mida kasutati näiteks mitmekesi ühes toas elamisel ühe magamisaseme eradamiseks teisest. Siit väljend: elasin võõraste juures säärvandi taga, st eraldi tuba polnud.

Mark Sinisoo meenutab ka söögipoolist – timpusai, kohv, mida jahvatati poes, pabeross, kompvek “Tilk piima”, mineraalvesi “Selters”, tropsid.

Selline huvitav ja põnev raamat on see “Eestiaegsed asjad”. Väga vahva valik erinevaid asju, ja palju lahedaid fotosid/pilte.


Raamatu autor: Mark Sinisoo (Tänapäev)

 

 


Kommentaarid

Kommentaare 0
Sinu nimi:*
Telefon:
Kommentaar:*
Ole esimene ja lisa oma kommentaar!

Nõid Anete taroskoop augustikuuks