Näosaate staar Hanna Martinson võtab koos viie kaaslasega osa hullumeelsest ja ohtlikust võidusõidust Rickshaw Challenge!

TV3

TV3 ekraani stardib juba 31. jaanuaril uus põnev tõsielusari "India Xpress", milles näosaate staar Hanna Martinson ning tema 5 kaaslast võtavad osa hullumeelsest ja ohtlikust võidusõidust Rickshaw Challenge! 

"India Xpressi" Osalejad peavad kolme nädalaga Indias läbima 2000 kilomeetrit ja seda maailma ühe kõige ebakindlama sõiduvahendi Tuk-Tukiga. Mehed ja naised moodustavad kaks tiimi ning konkureerivad võistkondadega laiast maailmast.

11. korda peetav võidusõit toimub seekord eriti karmil ja ohtlikul rajal, mis kulgeb India suurimast linnast Mumbaist 2000 kilomeetri kaugusele, riigi lõunaosas asuvasse, Chennaisse. 

Võistlejatel tuleb hakkama saada Mumbai hullumeelse liiklusega ning läbida mägiradu, kus isegi kaks kitse teineteisest vaevu mööda mahuvad. Nad peavad hakkama saama täiesti teistsuguse kultuuriga, teistsuguste kommetega, ohtlike olukordadega nii liikluses kui igapäevaelus ja seedima harjumatut toitu.

Kõik need raskused kahvatuvad suurima väljakutse ees, milleks maailma kõige jaburam sõiduriist tuk-tuk. India rahvussõidukil on kolm ratast ja seitse hobujõudu ning varem või hiljem laguneb see lihtsalt laiali. Hullumeelse seikluse lõppu ei ole võimalik ette ennustada!

Saa tuttavaks osalejatega:

MEESTE TIIM: WILSON

Kaspar Rätsep

Vanus: 23
Pärit: Torist
Hobid/huvialad: Korvpall, reisimine, fotograafia
Tööd: korvpallitreener, ettevõtja
Kool: Lõpetasin TTÜ-S äriinfotehnoloogia
Elu moto: kujutlusvõime loob reaalsuse
Suurim hirm enne Indiasse reisimist: Liiga vähe aega, et näha kogu Indiat. India liiga vürtsikad toidud.

Georg Tulver

Vanus: 23
Päritolu: Pärnakas
Hobid/huvialad: Muusika, videokunst, lohesurf. Tööd teen enda ettevõtte alt, videotootmine
Õpin äriinfotehnoloogiat
Elu moto: Tee vähe, aga hästi
Miks kandideerisin India saatesse: Tundus kirss tordil ülikõvale aastale, saab suure kamba sõprade ja hea seltskonnaga reisida ja veel rohkem maailma näha.

Siim Silver Salumaa

Vanus: 23
Pärit: Kärdlast Hiiimaalt
Hobid: fotograafia, rula, sport, reisimine, matkamine, ronimine
Töö ja kool: Olin värskelt lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli, selle kõrvalt tegime Kaspariga väikest äri Mullijalka näol.
Elu moto: Usun, et õnn ja heaolu on inimese enda teha. Tõeline rõõm ei tule välistest “asjadest”, vaid inimese mõttelaadist. Imetlen inimesi, kes suudavad näha igas olukorras head ja üritan ise samuti positiivset mõttelaadi hoida. Ma ei usu käed rüpes istumisse ja arvan, et iga mees on oma õnne sepp. Igal pool on tohutult inimesi, kes kõnnivad nina maas mossitades ringi, lootes ühel hetkel kuhugi kohale jõuda ja järsku seal õnne leida. Üritan näha head ja nautida oma elu täielikult iga päev. Näen enda unistuste nimel konstantselt vaeva ja tegelen asjadega, sest mulle meeldib nendega tegeleda. Hirm ei tohiks mitte kellegi elu juhtida, olgu see siis kartus, et palgatöö vahetamisel ettevõtluse vastu kaob kindlus või hirm India hullumeelse liikluse ees. Kindlasti olen rõõmus oma sõprade ja tutvusringkonna, toetava pere ja oma lühikese elu jooksul kogetud elamuste üle.
Miks kandideerisin India saatesse: India projektis osalesin kuna vahvad sõbrad kutsusid nii võimsale seiklusele kaasa, et polnud isegi mõtlemisaega vaja. Kindlasti teeksin seda uuesti!
Suurim hirm seoses Indiaga: See liiklus, ulme. Mul on siiralt hea meel, et me ühes tükis oleme ja nii vinge kogemustepagasiga tagasi oleme.

NAISTE TIIM: BEACH, PLEASE

Hanna Martinson

Vanus: 25
Kust pärit: Saaremaalt.
Hobid, huvialad: Muusika, näitlemine, stilistika, loomaõigused.
Tööd: Töötan reklaamiagentuuris copywriterina (reklaamikirjanikuna) ehk mõtlen välja reklaame, reklaamtekste ja kõike muud vajalikku.
Kool: Alguses õppisin natukene näitlemist ja hiljem läksin õppima reklaami ja imagoloogiat. See on täielik õnn, et saan töötada sellel erialal, mida olen õppinud ja mis eriala lõpetanud. Paljud ei saa sama öelda.
Elu moto: Mul ei ole ühte kindlat elu motot ja ma ei arva, et inimene peaks ainult ühe lause järgi oma elu elama. Ma kasvan sisemiselt iga uue kogemusega ja selle käigus muutub alati natukene ka mu nii-öelda elu moto. Mida ma tean kindlalt, on see, et ma proovin elu võtta nii positiivselt, kui vähegi võimalik (ja see on vägagi võimalik). Tahan teha lolli nalja, naerda tilgad püksi, armastada nii tõeliselt, kui seda suudan ja tegeleda oma elus asjadega, mis mind arendavad ja hinge kõditavad.
Miks India projektis osalesin: Ma tahan võimalikult palju maailma näha — see soov suureneb iga järgmise reisiga. Ma ei püsi ühe koha peal ja tahaksin ideaalis iga paari kuu tagant kuskile trippima minna. Ja isegi, kui täistöökoha kõrvalt seda teha ei saa, siis soov säilib ja toob reisi isegi rohkem naudingut. Kui mulle India reisi pakkumine tehti, siis teadsin kohe, et ütlen jah. Isegi, kui ma mingeid asju kardan või vajan mõtlemisaega, siis enamasti ütlen ma alati jah. Ma tahan olla kogemuste poolest rikas inimene ja sellepärast proovin ma teha nii palju tavalisi ja ebatavalisi asju, kui vähegi võimalik. India seiklus oli täpselt see, mida mul vaja oli. Kurat, ma saan sellest elu lõpuni seiklusjutte rääkida!
Suurim hirm seoses Indiaga: Kõige rohkem kartsin näha vaesuses vaevlevaid inimesi ja koeri. See hirm sai kahjuks täidetud igapäevaselt ja kui ma oleksin olnud üksinda, oleksin ma rohkem, kui ühe korra koera süles hoides nutnud. Oma peas olen ma täielik maailmamuutja ja igal hetkel püüdsin edasi anda kasvõi natukenegi armastust naeratuse näol või näiteks koera sülle võttes, kes polnud arvatasti kunagi lähedust tundnud. Naeratada sai õnneks palju, sest inimesed on seal supersüdamlikud ja naeratavad rohkem, kui me Eestis oleme harjunud nägema. Aga sellel reisil sain ma aru, et ma olen faking õnnelik inimene. Ma olen terve, mul on suurepärane pere, elukaaslane, sõbrad ja töö, ma elan nii soojas korteris, et vahel on isegi talvel aknad lahti, pean ennast ise üleval ja saan reisimas käia. Mõnel India inimesel ei ole mitte ühtegi neist ja selle kurbuse reaalne nägemine kindlasti muudab inimest rohkemal või vähemal määral. Kui mul vahel paha tuju on, siis mõtlen küll, et ma elan ikka siidipatjade keskel ja ei peaks nurisema. Reaalsused on erinevad. Arvan, et üks hea nali aitab üle igast probleemist, kuid tuk-tukki mahtumisega võib pikakasvulistel Lääne inimestel raskusi tekkida.

Marlen Heldemeel

Vanus : 28
Kust pärit: Saaremaa kadakamarjade vahelt.
Hobid, huvialad: Trummar (tulevane rokkstaar), spontaanne maalikunstnik, kingakollektsionäär
Tööd: E-R treenin Eesti naiste kontoris kolmnurkseks istutud kannikaid taas ümmarguseks
Elu moto: Ole lahkem kui Sa arvad, et oled.
Miks India projektis osalesid: Osalesin, sest seiklusest ei tohi keelduda.
Suurim hirm seoses Indiaga: Hirm puudub.

Eva Vaino

Vanus: 31
Kust pärit: Tartust.
Hobid, huvialad: No ma ei koo, lepime kokku. Olen õnneks elus julge olnud ja ju on tähed soosinud, et mu töö on ka mu hobi. Väiksena käisin ratsutamas — armastan hobuseid siiani, sadulasse jõuab küll paraku harva. Muus osas, ma ei ütleks, et teater, kino, kontserdid, raamatute lugemine või fitness on mu hobid — see on mu elu. Mu elu ongi minu huvi-ala.
Tööd: Olen kunagi töötanud reklaamiagentuuri projektijuhina ja seda sellise koloriitse kuju käe all, nagu Olav Osolin. Õppisin sellest pooleteisest aastast hindamatuid oskusi edaspidiseks eluks. Huvitaval kombel sai Superstaari saade minu agentuurikarjäärile saatuslikuks. Sealt edasi töötasin mõnda aega jumestajana, kuni rändasin esimest korda teisele poole maakera Kambodžasse ning olles just tagasi jõudnud, tegin katsed Otsakooli.
Nüüdsest olen täiskohaga laulja/laulukirjutaja.
Kool: Ülikooli lõpetasin kunstiõpetaja erialal, olles aasta sellest ka lisaerialana reklaami õppinud. Otsakool jäi paraku seal pooleli, kus tundsin, et olen kõik saanud, mis sellel koolil pakkuda oli.
Elu moto: Õppida armastama.
Miks India projektis osalesin; Kuna kallis sõber Jaan kutsus — päriselt ka! Ma olen nii mõnelegi teleprojektile “ei” öelnud, kuna pole lihtsalt tundnud, et mina sinna või nemad minuga sobiks. India oli aga mu esimene unistuste sihtkoht, kui hakkasin paar aastat tagasi üksi reisima, kuidagi läks aga nii, et just sinna ei jõudnudki. India on ka teada-tuntud vaimse eneseleidmise maa, mis on väga minu teema, nii et ega ma pikalt oma jah-sõnaga ei kahelnud.
Suurim hirm seoses Indiaga: Puudus. Ma ei karda üldse suurt midagi. Kuna olen Aasias päris põhjalikult üksi reisinud, siis polnud ka Indial minu jaoks suuri üllatusi. Juba aastaid tagasi Kambodžas sai selgeks ütlus “same same — but different” ja täpselt seda erinevad Aasia riigid omavahel ka on. Väikesed kõikumised vaesuse ja prügi hulgas, aga suures plaanis on kõik siiski väga sarnane. 100% tekib mingil hetkel väiksem või suurem kõhuhäda, igal võimalusel tasub käsi pesta, aga lõpuks, kui tahad kohalikku kultuuri nautida, siis ei jää muud üle, kui vapper olla ja tänavalt ajalehte mässitud hõrgutisi osta ja need sealsamas ära süüa — päris ära nende bakterite kätte kindlasti ei sure. Samuti ei tundunud see pool Indiat, mille saate jooksul läbisime, üheski muus plaanis kuigi ohtlik, eriti põhja pool — kuna hinduism põhineb paljuski uskumusel karmasse, siis keegi lihtsalt ei tee sulle midagi halba, kartes, mis see talle endale võib kaasa tuua. Hoopis vastupidi — inimesed on erakordselt sõbralikud ja abivalmid, et see karma näol enda ellu tagasi tuua — kasulik õppetund meile kõigile. Kokkuvõttes oli India erakordselt värvikas ja mitmekülgne maa ja sinna reisides ei näe küll põhjust midagi karta.

[embed]http://www.tv3play.ee/play/909540[/embed]

Kommentaarid puuduvad