Mõne kuu eest leidis juhuslik reustaureerija oksjoni teel ostetud vanaaegsest kirstust sada aastat vana armastuskirjade kogu. "Duubel" uuris, kuidas ühe armastajapaari suhtlus ammustel aegadel välja nägi Mairolt Kakkolt, kellele Otto oli vanavanaonu ning Rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna asejuhatajalt Gristel Ramlerilt, kes on nende haruldaste kirjadega tutvunud. Kirjavahetust pidasid omavahel armunud Otto ja Aliide. Kirjad kirstust leidnu mõistis koheselt, et tegemist on väärt leiuga, mistõttu pildistati kirjad üles ja võeti ühendust Eesti Rahvusarhiiviga. "Info kirjade leidmisest liikus meieni portaali geni.com kaudu, kus leidja võttis meiega ühendust," räägib armastajapaari lähisugulane Mairolt Kakko, kes leidjat vaeva eest väga tänab. "Ta oli minu vanavanaisa vend ja vanavanaisa elas pika elu. Ta suri kui ma olin 18-aastane," selgitab Mairolt, et kirjade seost tema perega ei pidanud kaua otsima. Rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna asejuhataja Gristel Ramleri sõnul leitakse vanu dokumente tegelikult palju. "Leidja nägi nii palju vaeva ja otsis üles kirjade sugulased, mis teeb selle loo eriti tähelepanuväärseks," ütleb ta, et lähedastele on see väga suur väärtus. Kirjad olid Otto Leirosti ja Aliide Jüllneri vahelised armastuskirjad enne nende abiellumist. Mairolti sõnul teeb asjaolud huvitavaks see, et osad kirjad kirjutas Otto Raplamaalt majast, mis kuulub tänapäevalgi tema sugulastele. Kirjad pärinevad aastast 1919 kuni 1924, alustati juba Vabadussõja ajast. Mairolt Kakko on kirjad ise läbi lugenud ja tema hinnangul on need väga ilusas keeles kirjutatud. "Väga hea keeleline tase, palju epiteete ja mitte sellist otse ütlemist, ilusad pöördumised," sõnab ta, et keel on väga kirjanduslik ja rikastatud rohkete metafooridega. "Ottol olid ka kirjanduslikud kalduvused - näidendite fragmendid ja katkendid näidenditest," lisab Gristel Ramler. Selle loo teebki harukordseks tõsiasi, et seal on vastuskirjad, mis annab palju parema pildi nende suhte arengust ja nendest kui inimestest "Kahepoolset kirjavahetust ei jõua kuigi tihti arhiivi". “Minu armas Otto. Tervitan sind õige varsti jälle oma kirjaga. Ootasin täna sinult kirja, kuid jäin ilma.” Selliste sõnadega algab üks 1921. aastal kirjutatud armastuskirjadest.
