Loodusfotograafid on mures Eesti looduse pärast

Üle 50 Eesti loodusfotograafi saatsid Keskkonnaministrile Rene Kokale pöördumise, milles ei olda rahul Eesti looduses toimuvaga.

Nende hulgas on ka auhinnatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti loodusfotograafid (näiteks Remo Savisaar, Sven Začek, Arne Ader, Ingmar Muusikus jne, täispikk nimekiri kirja lõpus ). 

Paljud allkirjastanud on rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud loodusfotograafid, kes on Eesti diplomaadid ning visiitkaardid läbi piltide. Kes loovad positiivset kuvandit Eesti kui loodushoiu ning meie loodust väärtustavast riigist. 

Eesti loodusfotograafid, kes aastate jooksul igapäevaselt ja regulaarselt looduses käivad, on mures Eesti looduses toimuva pärast. Valusalt torkab silma vana metsa vähenemine ja asendumine noorendikega või segipööratud pinnasega metsamaaga, kus kasvava hakkav või kuhu istutatav uus mets ei ole enam endisega võrreldava kvaliteediga ökoloogilises ega isegi metsanduslikus mõttes; veel enam – raske on ette kujutada, et tulevased sugupõlved sellises metsas isegi jalutada saaksid. Väga paljud linnuliigid ja ka imetajad vajavad elupaigaks aga just vana loodusmetsa, kus on mitme puuliigi vanem põlvkond koos noorema järelkasvuga, kus on rohkem välja kujunenud alarinded ja nende liigiline mitmekesisus suurem, ning kus on enam välja kujunenud ühetaolist keskkonda rikastavaid nišše (häilusid, seisvaid ja lamavaid kõdupuid jne), mis on paljudele metsaliikidele olulised. Kõrgema loodusväärtusega vanemates metsades tuleks rakendada püsimetsandust, mis lubab metsal pikema aja vältel kujuneda ja mille looduslik mitmekesisus on oluliselt suurem, kui 60 aastaga moodustuda jõuab.

Viis ettepanekut ning lahendust :

• Miljööväärtuslike metsade (eestlaste mõttemaailmas metsaga seotud kindlad paigad; asulate ümbrus; maa-asulate ümbrus; talud, mis on ostetud olema metsa keskel jne) säilitamist püsimetsandusvõtete kasutamisega eesmärgiga tagada looduslik mitmekesisus;
• Üleüldise lindude kevad-suvine pesitsusrahu kehtestamine;
• Üldise metsasuse indeksi ja miinimum pindala väljatöötamist ja seadustamist, mille väärtustest allapoole metsasus piirkonnas langeda ei või. Lisaks peaks olema veel "vahelduvuse" või "lubatud maksimaalse lageduse" indeks, mis tagaks naabermetsade läheduse;
• Metsakoridoride nõude kehtestamine teatava kindla ja arvväärtusena, mitte pehme lubadusena.
• 10 km kaugusel igast Eestimaa punktist (väljaspool linnalist asulat) asub vähemalt üks vähemalt 100- aastaste puudega mets.

Iga täidetud punkt eeltoodust aitab kaasa Eesti looduse mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse kasvule. Eesti ei peaks käima sama teed, mida on käinud paljud teised Euroopa riigid, kus täna tegeletakse looduse taastamistöödega, kuna suur osa loodusest on juba hävitatud. Taastamine on sageli võimatu ja kordades kulukam kui olemasoleva säilitamine.