Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma kutsus esmaspäeval Tallinnas Kaarli kirikus jutlust pidades taas märkama neid, kes on mingil põhjusel unustusehõlma vajunud. Viilma märkis, et eestlased ei ole kogu oma karmi saatuse kiuste unustatud rahvas. "Nõnda ei tähista me täna oma maa ja rahva ajalooks vormunud minevikku, vaid meie riigi rõõmsat olevikku, tehes samal ajal tuleviku-Eesti tarvis suuri plaane. Me loome Jumala abiga homset kõigile, kelle jaoks see soine-metsane tasane maalapp on koduks või peatuspaigaks lühemaks või pikemaks ajaks," ütles Viilma. "Kui vaatame enese ümber, näeme rahvast – palju inimesi. Näeme kaasteelisi tänaval, tööpaigal ja koolis, kontserdisaalis ja ühistranspordis, laulupeol ja matkarajal, haigemajas ja ostukeskuses. Kas me näeme ikka kõiki? Või on meie unustusest pääsenud rahva seas siiski ka neid, kes on oma kaaslaste poolt unustatud? Nende elu või teod, väljanägemine või mõtted, vaated või veendumused – olgu sünnipärased või teadlikult valitud –, on sellised, mis sunnivad teisi neist mööda astuma või mööda vaatama. Tean ise, mis tunne on, kui keegi, keda tegelikult hästi tead ja tunned, vaatab sinust lihtsalt läbi, sest oled tema jaoks nähtamatu. Olla nähtamatu teeb vahel rohkem haiget, kui see, kui olla märgatud, aga vihatud," rääkis Viilma. Ta küsis, kui palju on neid, kes on teiste jaoks nähtamatud? "Ma ei mõtle siin ainult helkurita jalakäijaid, vaid neid, kelle vaated või veendumused, eluviisid või teod, mõtted või sõnad, minevik või olevik, väljanägemine või väljaütlemine ei sobi paljudele teistele, või pole hetkel lihtsalt moes. Mõtlen neid, kes ise, kelle teod ja panus on unustatud. Neid, kes on unustatud teiste poolt tahtlikult ja teadlikult, või lohakusest ja kogemata. Palju on neidki, kes on unustatud üksildusse – laste-, hoolde- ja vanadekodudesse. Isegi omaenda koju," rääkis Viilma. Peapiiskop kutsus üles südamega kuulama, nagu kõlas Eesti tunnustatud laululooja Arne Oidi aastate eest Juhan Saare sõnadele loodud populaarses laulus „Ma pean sind südamega kuulama“. "Meie ligimesearmastus ei saa olla välja mõõdetud ainult nende jaoks, keda on mugav ja turvaline armastada, sest nad jagavad meiega samu veendumusi, meelsust ja elustiili, või kõnelevad meiega sama keelt, valivad samu erakondi või käivad samas spordiklubis. Kui teistsugused ja teisitimõtlejad ei kuulu nende hulka, keda peaksime südamega vaatama ja kuulama, muutume ka ise nende jaoks, keda teadlikult ignoreerime, nähtamatuks. Siis saame kokku vaid sotsiaalmeedias, kuhu postitades oleme sisse toksinud sõna #nähtamatuinimene," ütles Viilma. Eesti Kirikute Nõukogu on käesolevale aastale andnud teema-aastana nime: Armastame loodu(s)t. "Ühendatuna nähakse nii loodust kui loodut. Niisama nähtavaks, kui muutub meie ümber keskkonnareostus ja prügi, millele tähelepanu suuname, peavad võrdselt pälvima meie positiivse tähelepanu ja armastuse kõik ühiskonna nähtamatud liikmed, alates igaühe esimesest südametuksest viimaseni. Me ei tohi silmi sulgeda ühegi inimese ees, olgu ta emaihus või surivoodil. Kuigi just need on paigad, kus inimene kipub olema kõige rohkem üksi, kõige rohkem nähtamatu," ütles Viilma. Viilma sõnul on ta alati tundnud ennast Eesti ühiskonnas armastatuna. "Kuigi me ei tea tänaval vastutulijaid isiklikult, on meil ühine ajalugu ja ühised eredad mälestused, nt laulupidu või vanaema juures maal olemine. Olen tänulik, et mulle on antud sõnaõigus ja et kõik võivad uskuda ja arvata asjadest seda, mis nende arvates õige on. Tihti unustan ma ka ära, kui suur privileeg on pere ja kodu, kuna paljudel ei ole seda võimalust, et minna peale kooli koju, kus ootab armas pere ja soe toit. Olen õnnelik meie iseseisvuse ja läbielamiste üle," ütles Viilma.
