Siseministeeriumis pühapäeval toimunud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua naistepäevakonverentsil sõnas rahvastikuminister Riina Solman, et eestluse elujõu võti peitub õnnelikes peredes, sest õnnelike perede lapsed loovad kunagi omakorda õnneliku pere. „Peredest ja lastest rääkimine on pehme teema ja sellest palju ei räägita,“ ütles Solman konverentsil pealkirjaga „Naise õigus olla…“. „Samas peame tunnistama, et ka naiste eestkõnelejate vaade naise valikuvõimalustest ja võrdõiguslikkusest võib kohati olla väga ühekülgne. Tähelepanuta jääb näiteks see, et meil on suur lõhe perede poolt soovitud ja tegelikult sündivate laste arvu vahel. Samuti ei räägita sellest, kuidas vähendada naiste töökoormust nii, et neil jääks perele rohkem aega.“ „Naiste ja meeste vastandamine peab lõppema – mõlemal on oma roll ning ainult koos tegutsedes ja üksteist austades-toetades on võimalik elu edasi viia,“ kõneles Solman. „Millised on mehed meie ümber? See omab suurt tähtsust. Minu peres kasvab kolm poissi, mul on armastav ja toetav mees. Ilma nendeta ma ei oleks täna siin. Perekond tagab selle, et järgnev sugupõlv saaks piisavalt toetust isiklikuks arenguks. Ilma tugevate ja terviklike peredeta meie kultuur ei säili.“ „Väga suur probleem on ka see, et meie ühiskonnas ei väärtustata piisavalt emadust,“ märkis Solman ja lisas, et sageli jääb tähelepanuta naiste väsimatu ja ennastsalgav töö. „Kaasaegsel naisel on palju valikuvõimalusi ning suur vabadus, kuidas ennast teostada, mis on positiivne. Eneseteostus peaks hõlmama nii peret kui isiklikke taotlusi ja unistusi. Avalikkus väärtustab aga peamiselt neid naisi, kes on aktiivsed oma karjääris ja ühiskonnaelus. Aga kas meil väärtustatakse sama palju ka emaks olemist ja perekonda?“ „Eesti riik panustab oluliselt lasteaedadesse ning vanemahüvitise maksmisse, andes head võimalused õpingute ja pereelu ühildamiseks. Mõlemad väärivad võrdselt tunnustust, nii tööelus osalevad naised kui ka kodused pereemad,“ ütles Solman. „Pea pooled tänastest täiskasvanutest on kasvanud kolme- ja enamalapselistes peredes. Ühe lapse kasvatamise suur töö, nelja-viie tubli lapse kasvatamine on minu hinnangul lausa elutöö preemiat vääriv saavutus. Meil on vaja suuremat mõistmist naise ja mehe vahel ning üksteise panuse austamist.“ „Võim ei ole tegelikult meeste käes, kuigi sageli nii öeldakse,“ tõi Solman välja. „Elu ja selle jätkumise üle valitseb naine. Elu saab jätkuda tänu emadele. Ja siin on väga oluline osa ka mehel. Naistele on vaja turvatunnet. Viimased aastakümned on näidanud, et peresõbralikuks muutumine tasapisi toimub, kuigi probleeme ja lahendamist vajavaid küsimusi jagub endiselt.“ „Sageli räägitakse, et tänapäeva naine lapsi ei soovi, aga kui me vaatame naiste seas läbi viidud uuringuid, siis näeme, et lasteta ei soovi peaaegu mitte keegi jääda ning vaid mõne üksiku naise ideaaliks on üks laps,“ rääkis siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhataja Lea Danilson-Järg. „Kõige enam nähakse ideaalina kolme, veidi vähem kahte last. Naised on huvitatud emadusest, kuid probleemiks on see, et kahjuks paljude naiste unistused ei täitu. Lastetus on kõige enam seotud tervislike põhjustega, kuid positiivne on, et paljusid naisi saab siiski tänapäeval aidata meditsiin. Viimastel aastatel on koguni 3 protsenti lastest sündinud tänu kehavälisele viljastamisele.“ Danilson-Järg sõnas, et paljud naised jäävad ka ühe lapsega, kuigi see pole nende soov – sageli on selle taga paarisuhte purunemine. „Kuigi pooled naised sooviksid, jõuab vähem kui veerand neist tegelikult kolme või enama lapseni,“ lisas ta ja selgitas, et oluliseks takistuseks on seejuures ka majanduslikud asjaolud – väike eluase, mure kasvavate kohustuste, aga ka väheneva tulu pärast. Danilson-Järgi sõnul on levinud ka müüt, et isegi kui naised lapsi tahavad, siis kasvatada nad neid ikka ei taha. „Uuringud näitavad hoopis vastupidist – kõige olulisema laste saamise põhjusena on välja toodud just soov lapse eest hoolitseda ja teda armastada. Naisele pakub rõõmu jälgida, kuidas laps areneb ja kasvab. Naised tahavadki lapsi just ennekõike seetõttu, et saaks nende eest hoolitseda, neid ise kasvatada ja armastada.“ Danilson-Järgi kinnitusel on see oluline aspekt, mida poliitika kujundamisel arvestada. „Poliitika ei pea vabastama naist lapse eest hoolitsemisest, sest just see ongi lapse saamise peamine ajend. Pigem tuleb naist toetada, et lapse eest hoolitsemine oleks kõige muu kõrval võimalik ilma pere heaolu ohtu seadmata,“ selgitas Danilson-Järg. Olulisteks põhjusteks peavad naised lapse saamisel veel ka seda, et laps annab elule mõtte ning on märgiks partnerite vastastikusest armastusest, aga sedagi, et lastel on vaja õde-venda. Koguni 40 protsenti naistest on laste soovimisel ka patriootlikult meelestatud, olles vastanud – Eesti rahva säilimiseks on vaja, et sünniks rohkem lapsi. Uuring näitas, et vanemahüvitis ehk emapalk, mis toetab küll laste saamist, pole siiski iseenesest põhjuseks, miks lapsi saada. „Sündide arvu ei mõjuta mitte ainult naiste soovid ja võimalused neid ellu viia, vaid ka see, kui palju on meil üldse pereloome eas naisi. Kuna noorte, 20–29-aastaste naiste arv on alates 2010. aastast pea kolmandiku vähenenud, siis on paratamatult väiksem ka esimeste laste sündide arv,“ märkis Danilson-Järg. „30 – 39-aastased naised, kes saavad teisi, kolmandaid, neljandaid ja nii edasi lapsi, nende arv on praegu stabiilne ja hakkab vähenema alles mõne aasta pärast, siis kui 1990. aastal sündinud väikesed põlvkonnad jõuavad vastavasse vanusrühma. Seega hetkel veel sündide arv oluliselt vähenenud pole ja 2017. aasta poliitikamuudatused isegi suurendasid seda korraks.“ Danilson-Järg nentis, et nii palju kolmandaid lapsi, kui sündis 2018. aastal, sündis viimati 1990. aastal ning ka eelmise aasta tulemus on pea samasugune. „Ühe aastaga toimunud hüpe kolmandate laste sündimises oleks raskesti selgitatav millegi muu kui lasterikka pere toetusega. Hariduse lõikes on kõige rohkem lisandunud kolmandaid lapsi kõrgharidusega naistel, isade puhul keskeri haridusega meestel. Kolmanda lapse saanute hulgas on valdavalt töötavad naised,“ avas Danilson-Järg statistikat ning lisas lõpetuseks, et lasterikaste perede panus eesti iibe kasvu on märkimisväärne ja tunnustust vääriv. „Usun, et meie naised unistavad lisaks kõigele muule kindlasti ka sellest, et Eesti kestaks nende lastele nii, nagu meie oleme Eesti saanud pärandiks oma eelkäijatelt.“ Konverentsil võtsid veel sõna lasterikas pereema Piret Laikre, naiste tugikeskuste jurist Merle Albrant, sünnitoetaja ning imetamisnõustaja Ann Vool, kliiniline psühholoog ning psühhoterapeut Sirje Rass, lastekaitsetöötaja Kati Valma. Paneeldiskussioonis osalesid Anneli Ott, Heli Künnapas, Heljo Pikhof, Kai Rimmel, Riina Solman, Signe Riisalo. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENÜ) www.enu.ee on loodud selleks, et kujundada naisorganisatsioonide ühised seisukohad ja otsida lahendusi naiste probleemidele nagu naistevastane vägivald, naiste suur hoolduskoormus ja muud pereeluga seonduvad mured, naiste vähene esindatus tähtsate otsuste langetamisel. Naiste mured ja vajadused on väga paljuski sarnased kõikjal Euroopas. ENÜ asutasid 2003. aastal 20 naisorganisatsioon, praeguseks on ENÜ koostööleppega ühinenud 42 organisatsiooni.
