Rahvakultuuri ning hiite uurija Ahto Kaasiku sõnul hõlmavad pühapaigad metsamaast vaid tuhandiku ning seetõttu ei kaasne nende raiumisega märkimisväärset tulu, vahendab BNS. "Hiite raiumine ei too meile suurt tulu, sest kodulehel Hiis.ee avaldatud Eesti pühapaikade kaardil on circa 1200 põlist pühapaika, mis hõlmavad metsamaast vaid umbes 0,1 protsenti," ütles BNS-ile Kaasik, kes kuulub ühtlasi Hiite Maja sihtasutuse juhatusse. "Kaardistamata on veel circa neli viiendikku pühapaikadest, kuid kaardile on juba kantud neist suurimad – pühad jõed ja järved. Põlised pühapaigad hõlmavad eesti maaalast tibatillukese osa. Nende looduslik, kultuuriline ja vaimne väärtus kaalub rahalise väärtuse üles." "Puutumatu loodus, hiied, suitsusaun ja regilaul on põlise Eesti omapära ja rikkus," rääkis Kaasik. "Kõik need on Euroopa ja maailma ulatuses haruldased ja tähelepanuväärsed. Meie rahva jaoks aga on need identiteedi, tervise ja heaolu olulises allikaks." "Õhtumaises Euroopas on hiied ja teised looduslikud pühapaigad valdavalt hävinud või unustatud. Enam on selliseid paiku säilinud Lätis, Leedus, valgevenes ja Eestis," selgitas Kaasik. "Hiied on meie vanimad looduskaitsealad. Eesti põlisrahvad on pühapaikades loodust kaitsnud tuhandeid aastaid ja sealt on meieni jõudnud oluline osa Eesti maastikulisest mitmekesisusest ja elurikkusest. Sest pühapaigad hoiavad alal meie kodutunnet ja juuri. Võib ka öelda, et pühapaigad hoiavad meie rahva sügavamat loodustunnetust ja elujõudu. Kirikuõpetaja ja rahvapärimuse uurija Mathias Johan Eisen kirjutas 1932. aastal, et eestlastel on olnud ajast aega kaks pühadust – hiis ja saun – ning hiljem lisandus neile kolmas: kirik." "Oleme täiesti ainulaadsed selle poolest, et pühapaigad on meie kultuuris – näiteks kirjanduses, kujutavas kunstis, kohanimedes, filmides ja näidendites – tähtsal kohal. Säilinud on ka paljud pühapaikadega seotud tavad, sajad pühapaigad on elavas kasutuses. Seal kogutakse hingejõudu, viiakse ande, ravitakse, palvetatakse, seal käiakse ravivett toomas, lapsele nime panemas, abielule õnne loomas ja lahkunuid mälestamas. Põlisrahva looduslikud pühapaigad on oluline osa nüüdis-Eesti kultuurist," ütles Kaasik. "See on ka põhjus, miks viimastel aastakümnetel on pühapaikade uuringute ja kaitsega meil palju tegeletud. See on ka põhjus, miks tajume eriti selgelt praegust pühapaikade rüüstamist ja hävitamist, eriti metsamaal." Pühapaikade hoidmine on Kaasiku kinnitusel avalik huvi ja selles osas valitseb erinevate ühiskonnarühmade seas konsensus. Seda tõestasid ka aastatel 2011–2013 korraldatud avaliku arvamuse uuringud, millest selgus, et üle 80 protsendi Eesti elanikkonnast ootab riigilt pühapaikade säilimise tagamist.
