Üle poole Eesti elanikest peab enda nakatumist koroonaviirusesse tõenäoliseks, selgub Tervise Arengu Instituudi (TAI) teadlaste uuringust, vahendab BNS. Esimene andmekogumine toimus eriolukorra ajal 9.–19. aprillini ja kordusküsitlus 11. juunst 20. juulini. Uuringu valimi moodustasid 12 000 Eesti elanikku vanuses 18−79 aastat. Võrreldes aprillis tehtud küsitlusega, vähenes eriolukorra järgsel ajal koroonaviirust ohtlikuks pidavate vastajate osakaal 86 protsendilt 78 protsendile. Mõlemas uuringus sarnaselt üle poole vastajatest ehk 53 protsenti pidas enda nakatumist koroonaviirusesse tõenäoliseks. Terviseamet juhib tähelepanu, et nakkusohtu saab igaüks ise vähendada. Kõige efektiivsemad viisid nakkuse vältimiseks on haigena kodus püsimine ja tervena teistega distantsi hoidmine, mistõttu tasub vältida rahvarohkeid kohti kinnises ruumis. Haigusekahtluse korral tuleb hoiduda kontaktist teiste inimestega ning ühendust võtta perearstiga. Mobiiltelefoni saab laadida rakenduse HOIA, mis teavitab, kui kasutaja on olnud lähikontaktis koroonaviiruse kandjaga. Eriolukorra järgsest uuringust selgus ka, et valdav osa ehk 81 protsenti vastanuist pidas Eestis rakendatud koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmeid tervikuna piisavaks. „Kui eriolukorra ajal pidas iga viies inimene kevadel rakendatud meetmeid liiga leebeks, siis pärast eriolukorda nõustuti sellega vähem ja liiga leebeks pidas meetmeid iga kümnes inimene. Samas 41 protsenti vastanuist, eelkõige nooremad vastajad, ei vajalikuks meetmete jätkamist vajalikuks, mis võib näidata, et inimesed väsivad meetmete järgimisest“ selgitas TAI uimastite ja nakkushaiguste epidemioloogia osakonna juhataja Sigrid Vorobjov. Vajalikest meetmetest olulisemaks peeti kohustuslikku isolatsiooni nakatunutele ja nende lähikontaktsetele 98 protsendiga, piiranguid siseüritustele 89 protsendiga ja meelelahutusasutustele 82 protsendiga ning avalikus ruumis 2+2 liikumispiirangut 71 protsendiga. Vähem vajalikuks peeti piiride sulgemist ja alkoholi müügipiiranguid, nii arvas vastavalt 34 ja 39 protsenti. Koroonaviirusega seonduva eelarvamusliku suhtumise tunnetamine vähenes – iga kolmas vastaja nõustus, et võib esineda eelarvamusega suhtumist seoses koroonaviirusega. Küsimusega nõustunute arvates suhtuti eelarvamusega kõige sagedamini haigestunutesse 83 protsendiga, haigestunu lähikondsetesse 55 protsendiga ja tema pereliikmetesse 63 protsendiga. Lisaks ilmnes uuringu põhjal eelarvamusega suhtumine maski kandvatesse inimestesse, millega nõustus iga seitsmes vastaja. Pisut alla kümnendiku oli ise tundnud, et temasse oli seoses koroonaviirusega halvustavalt või eelarvamusega suhtutud. Eriolukorra ajal toimunud uuringus märkis 0,1 protsenti vastajatest, et neil on diagnoositud COVID-19, kordusuuringus osalejatest oli neid 0,3 protsenti. Kõikidest kordusuuringus osalejatest 11 protsenti olid testitud koroonaviiruse suhtes, nendest kolmel protsendil oli diagnoositud COVID-19. Koroonaviiruse suhtes testituid oli mõnevõrra rohkem Lääne-Eestis 16 protsendiga ja Kirde-Eestis 14 protsendiga. Kui kevadel tundis stressi või ärevust palju või mõnevõrra rohkem kui tavaliselt iga teine vastanu, siis suvel vastas iga neljas, et tunneb stressi või ärevust rohkem kui tavaliselt. Alates pandeemia algusest tunnistasid stressi suurenemist enam vastajad vanuses 18–44 aastat, naised ja kuni põhiharidusega Eesti elanikud. Küsimustikule vastamise ajal esines depressiivsuse sümptomeid 14 protsendil vastajatel ja seda sagedamini just 18−29 aastaste hulgas. Eriolukorra aegne plaanilise ravi piiramine mõjutas 27 protsenti vastajaist ja see erinevus oli just nooremates vanusrühmades, alla 54-aastaste hulgas. Valdavalt oli tegemist vastuvõtuaja tühistamise või edasi lükkumisega 61 protsenidga, 31 protsenti ei pöördunud terviseprobleemiga arsti poole, 22 protsenti juhtudest toimus vastuvõtt kaugkonsultatsioonina, 19 protsendil lükkus edasi plaaniline ravi ja neli protsenti vastas, et loobus EMO-sse pöördumisest. Koroonaviiruse pandeemia olukorras uuriti inimeste üldist suhtumist nakkushaiguste vastu vaktsineerimisse. Kui 64 protsenti pidas vaktsineerimist vajalikuks, nagu ta oli seda ka varem oluliseks pidanud ja seitse protsenti ei pidanud vaktsineerimist endiselt vajalikuks, siis viis protsenti tunnistas, et on muutnud oma arvamust ja peab vaktsineerimist oluliseks võrreldes varasemaga. Samas 24 protsenti ei osanud hinnata vaktsineerimise olulisust. Pandeemia mõju vastajate suitsetamisele ja alkoholitarvitamisele oli vähene. Samuti ei olnud suuri muutusi harrastuspordiga tegelemise osas. Pool vastanutest tegeles spordiga kaks korda nädalas või sagedamini eriolukorra eelselt ja järgselt, eriolukorra ajal oli selliselt vastanuid pisut vähem, 45 protsenti. Veel küsiti toitumise kohta, kas esines muutusi toitumise tervislikkuse osas eri ajaperioodidel. Sarnaselt liikumisele arvas pool vastanutest, et toitus üldjoontest tervislikult, ligi 40 protsenti vastas nii ja naa ning kümnendik arvas, et toitus pigem ebatervislikult, kuid eri perioodide võrdluses erinevusi ei esinenud. Alates eriolukorra algusest ei olnud töökoormuses muutust 50 protsendil vastajatest, 20 protsendil töökoormus suurenes ja 18 protsendil vähenes. Ülejäänud kaheksa protsenti vastas, et otsib või on juba leidnud uue töö ja neli protsenti oli sunnitud puhkusel. Kui 67 protsenti vastas, et tema töötasu ei ole muutnud võrreldes eelnevate kuudega, siis ligi 26 protsendil sissetulek vähenes ja kuus protsenti oli neid, kellel töötasu suurenes. Töötasu vähenes enam 45–54-aastaste meeste ja 18–54-aastaste naiste ning muukeelsete ja madalama haridusega vastajate hulgas.
