Kunagine Keskerakonna esimees ja endine Tallinna linnapea Edgar Savisaar märgib 2020. aasta detsembri alguses, et inimeste aeg kulub põhiliselt argiprobleemide lahendamisele, kuid suures pildis ei tegele keegi Eesti tulevikuga. "Eks igapäev nõua murekestele lahendust. Mõned neist on isiklikud, teised kohalikud, kolmandad riiklikud. Järgmise aasta riigieelarve tasakaalutus, mingid katuserahad, et saaks Ungern-Sternbergile mälestusmärgi püstitada, Kalev Kallo kahetsusväärne äratulek Riigikogust – säärast kribu-krabu on ajakirjandus täis. Igaühel oma murekesed," rääkis Savisaar BNS-ile. "Aga minul on lisaks veel ka üks suur mure. Nimelt näen ma, et kuni siin siputatakse argipäeva askeldustes, ei tegele mitte keegi Eesti tulevikuga. Ei ole mõtet ennast petta arvamusega, et oleviku probleemikesi lahendades ehitame tulevikku. Ei, otse vastupidi – tulevik peab püstitama meile oleviku probleeme. See, et me kustutame iga päev äsjast tulekahju, on muidugi vajalik ja tervitatav. Aga kui me juba täna ei näe tervet Eestit tulevikus lõõskavat, siis peame ennast süüdistama, kas poliitilises lühinägelikkuses või riiklikus alatuses. Me täna varastame Eesti homset," tõdes ta. Savisaar nentis, et keegi ei söanda üles astuda ning öelda, milline on Eesti kolmekümne aasta pärast? "Peaminister on küllalt noor mees, võib-olla näebki Eestit aastal 2050, kui silm seletab. Aga mida see silm seletab? Mille ta saab lugeda meie tänaseks teeneks? Kas ei ole enam vaesust, mis täna vaevab veerandit meie rahvast? Kuidas see probleem on lahendatud? Mida eile tehti, et seda probleemi lahendada? Kas eestlasi veel on eesti keelt rääkimas? Kas lapsed loevad veel eestikeelset ilukirjandust või ainult mängivad ingliskeelseid arvutimänge? Kas nimed nagu Mari Under või Gustav Suits või Betti Alver aastal 2050 veel kõlavad? Ja meie mitte eestlased, keda me lihtsustavalt nimetame venelasteks, mis nendega juhtub? Kas neid on aastal 2050 rohkem või vähem? Või on nende asemele tulnud uued venelased või hoopiski rahvad Lähis–Idast ja Põhja–Aafrikast," ütles Savisaar. "Mul on siiralt hea meel, et eestikeelne kogukond on taas hakanud tunnustama venekeelset. Märkasin vanakraamipoe reklaami, kus veetleva vene aktsendiga loetletakse: "Koorekann, koorekann, kohvikann, kohvikann…". Mäletame selle sajandi algusaastaid, kui just hakkas toimima mingi integratsioon. Eestlased andsid Vene Föderatsiooni esindajale Eurovisooni konkursil maksimumpunktid. Ja siis tuli Ansip ja keeras kõik nässu. Oli tal nüüd nii kibe too pronkssõdur ööpimedas minema tarida ja venelased laiali peksta! Või oli see vastupidi – enne peksis, pärast taris. Igatahes kriipsutas ta kümneks aastaks läbi Eesti ühiskonna integratsiooni. Aga mis me oleme aastal 2050 välispoliitiliselt? Praegu eraldame oma kaitseväele kaks protsenti riigi sissetulekust. Ma küsin, kas see on sisepoliitiline eraldus või välispoliitiline eraldus? Mis mõju on neil kahel protsendil meie sisepoliitikale? Mis mõju on nendel kahel protsendil meie välispoliitikale? Sisepoliitiliselt on meil tarvis õpetajaid ja arste. Õpetajatel pole minna kuhugi, vanasti said nad maakooli minnes tasuta elamise ja küttepuud, nüüd ei saa mitte midagi. Oleks tarvis neid toetada, sest nad tegelevad lastega. Ja nagu ütles lastekirjanik Sergei Mihhalkov: "Tänased lapsed on homne rahvas"," selgitas Savisaar. Savisaar on kindel, et peatada tuleks arstide, ja mitte ainult arstide lahkumine Eestist, sest kõik lähevad siit oma hariduse ja osksutega, just nagu Eestil ei oleks aastal 2050 vaja haritud inimeste oskusi! "Mul on isiklikke muresid küllalt. Aga suurim nendest on Eesti mure," ütles Savisaar.
