Täna
19. mai
9...18
6...15
Homme
20. mai
9...16
5...11

Eesti

Intensiivravi osakonnas töötav õde: kui sa näed nelja surma päevas, on lõpuks ükskõik

Foto: 123rf
15:51 13. aprill 2021
Autor: uudised.ee

Intensiivravi osakonnas töötav õde Annika Talvis tegi sotsiaalmeediasse postituse, kus kirjeldas üht oma tavapärast ja äärmiselt kurnavat tööpäeva. Postitus on tänaseks kogunud ohtralt vastukaja ja nii mõnedki ei usu endiselt, et töö koroonapatsientidega kuidagi tavapärasest haiglatööst erineb. 

“Ärkan 6.50, söön kiirelt ja sõidan tööle. Tööpäev hakkab 8.00 hommikul ja lõpeb 24 tundi hiljem. Riietun ja lähen palatitesse. Täna on mul neli patsienti, kõik hingamisaparaadiga. Olen jõudnud vaevalt 2 tundi tööl olla kui ühe minu patsiendi saturatsioon kukub, kuna tal on kaasuvalt rasked haigused, on meditsiin ennast seekord ammendanud ja saame talle pakkuda vaid võimalikult valuvaba suremist. Vaatamata morfiinile sureb patsient aeglaselt ja piinarikkalt, hingamine läheb järjest raskemaks kuni ta lõpuks lämbub. Mina pean seda lihtsalt pealt vaatama, sest midagi ei ole rohkem teha.

Nüüd kui üks patsient on vähem saan mahti ka enda teiste patsientide juurde minna. Vaevalt olen jõudnud hommikused ravimid ära jagada kui kuulen, et kõrval palatis toimus elustamine, kuid kahjuks patsient suri. Saan teada, et see oli sama patsient kellega me veel eelmine päev juttu rääkisime ja nalja tegime ja lootsime koos, et varsti ta saab siit ära. Saigi, aga seekord kirstuga.

Vahepeal on kell saanud 2 päeval ja ma avastan, et ei ole kordagi lonksugi vett joonud ja kurk kuivab. Õnneks kui vett ei joo, siis ei ole tualetti vajagi. Saan korra välja minna, ruttu lõuna ära süüa ja pean tagasi sisse minema. Vahepeal on tulnud uus patsient. Tal on raske maksapuudulikkus ja koroona tõttu on ka ta kopsud lõpetanud töötamise. Ta on juba pandud hingamisaparaadi alla ja talle tehakse vereülekandeid ja ravimeid. Vereanalüüsid ja uuringud näitavad aga, et lootust on vähe. Loodame lihtsalt, et ta veel meie valve jooksul ära ei sure.

On õhtu ja üks minu patsientidest on hakanud segast juttu ajama. Saturatsioon kukub ja tal on raske hingata. Talle on juba rakendatud kogu ravi, mis võimalik. Ta vaatab mulle otsa ja küsiks justkui enda pilguga, kas ta hakkab surema. Ma noogutan ja ta hakkab nutma. Ma tahaks ka nutta, aga enam ei ole ühtegi pisarat ega emotsiooni. Hoian veidi aega ta kätt, aga kaua ei ole aega, sest teised veel elavad patsiendid tahavad samuti mu tähelepanu.

Lõpuks tuleb minu oodatud 2h pikutamist. Oleme teiste õdedega ära jaganud, et koik saaksid natukenegi puhata. Viskan ennast puhketoas diivanile pikali ja nii kui silmad kinni panen heliseb uuesti äratuskell ja juba on minu kord ärgata.

Vahepeal on päeval toodud uus patsient ära surnud. Surnuvedaja tuleb talle järele ja ütleb “Peatse kohtumiseni”.
Õnneks ülejäänud varahommik kulgeb rahulikult. Kell 8 tuleb uus valve ja mina saan lõpuks koju minna. Jõuan enda hotelli tuppa, tõmban kardinad ette ja magan pärastlõunani. Õhtul vaatan uudistest kuidas inimesed vabaduse väljakul maskita üksteist kallistavad ja tean, et vähemalt osasid näen ma kahe nädala pärast meil osakonnas hingamisaparaadi all. Enam ma ei ole vihane, ei ole isegi kurb. Kui sa näed nelja surma päevas, siis lõpuks on ükskõik. Loed päevi kuu lõpuni ja loodad, et varsti tuleb öö kus sa saad lihtsalt kodus magada. Öeldakse, et oled ise selle valiku teinud meditsiinis töötada, olengi ja tundub, et see oli vale valik.”

Ärkan 6.50, söön kiirelt ja sõidan tööle. Tööpäev hakkab 8.00 hommikul ja lõpeb 24 tundi hiljem. Riietun ja lähen...

Posted by Annika Talvis on Pühapäev, 11. aprill 2021

Kommentaarid

Kommentaare 0
Ole esimene ja lisa oma kommentaar!