2019. aastal jõudis maailma kinolinadele Prantsuse draamafilm “Les Misérables” ehk “Hüljatud”. Kõnealune film ei ole järjekordne Victor Hugo legendaarse romaani uuslavastus. Pealkiri tuleb sellest, et Hugo kirjutas oma ajatu teose Montfermeilis ning ka selle filmi tegevustik leiab aset selles vaesunud Pariisi eeslinnas. Film põhineb päriselu sündmustel; 14. oktoobril 2008 leidis Montfermeilis aset politseivägivallaintsident, mida nägi pealt ja lausa filmis “Hüljatute” režissöör Ladj Ly. Talle on antud film ka lavastajadebüüdiks. Pühapäeval, 26. juulil kell 21.00 saab televaataja “Hüljatuid” TV3 Film kanalil nautida, mistõttu otsustasime tutvustada filmi kandvat ideed ning Victor Hugo suurteost lähemalt. Filmi motiivid, nagu ülekohtune ühiskond ja inimeste ebaõiglane saatus ning selle kõige vastu võitlemine, ühtivad paljuski prantsuse suurkirjanik Hugo samanimelise teosega. Näiteks peitub vihje toimumispaigas endas. Ehkki suur osa Hugo “Hüljatutest” toimub hoopiski Pariisis ja mujal Prantsusmaal, on just Montfermeil see linnake, kus teose üks peategelastest Jean Valjean kohtub orvuks jäänud Cosette’iga, keda tema kõrtsiomanikest kasuvanemad äärmiselt halvasti kohtlevad. Ladj Ly “Hüljatud” on karm meeldetuletus sellest, millisel määral Montfermeil’ vaeseid kogukondi tänapäevalgi väärkoheldakse, eriti karm saatus on alam-Sahara või Maghrebi juurtega teismelistel. Küsimus, kes siis lõpuks on Hugo romaani või 2019. aasta “Hüljatute” antagonist, on keerulisem, kui esmapilgul võib tunduda. Ehkki mulluse linateose n-ö pahategelased on üsnagi ilmselgelt politseinikud, kes teismeliste kallal kohatut vägivalda tarvitavad ning esmapilgul võib ka Hugo “Hüljatute” kurikael olla moraalikindel politseiinspektor Javert, tuleks mõlema teose tegelaste tegelikuks vaenlaseks lugeda ühiskonda, mille osa nad on. Seda väidet on hõlpsam selgitada Hugo romaani näitel; seal näeme selgelt, et see, mida õigeks või vähem õigeks pidada, on vaatenurga küsimus ning õnneks on suurmeister teose oskuslikult kirja pannud mitmest vaatepunktist lähtuvalt. Taustainfoks nii palju, et inspektor Javert’i põhiprobleem teose ühe peategelase Jean Valjeaniga on asjaolu, et aastakümneid tagasi varastas viimane poeaknalt pätsi leiba, et toita oma nälgivat perekonda. Kas see on aga täielikult Valjeani süü või sama palju ühiskonna, kes lubab oma kodanikel nälgida? Javert jahib Valjeani kogu teose vältel, ent Valjean puutub samal ajal kokku ideedega nagu lunastus, usk jumalasse ja tänu kasutütar Cosette’ile armastusse jne. Kuigi Javert’il avaneb võimalus teose lõpus Valjean seadusevastaste kuritegude eest vastutusele võtta, otsustab mees selle kahjuks ning võtab endalt elu. Inspektor ei suutnud otsustada andestuse ning seaduskuulekuse vahel. Tema, kes ta oli terve elu elanud maiste seaduste järgi ja pidanud seda ainuõigeks, ei suutnud mõista, kuidas võis Valjean vaatamata varasematele kuritegudele siiski pälvida lunastust ja jõuda vooruslikkuseni. Sarnane motiiv väljendub käesolevas 2019. aasta filmis, kus seaduslikkuse ja seaduskuulekuse nime all pannakse toime kuritegusid, mille varjatud põhjus peitub mitte ilmtingimata inimese “kurjuses” või pahatahtlikkuses, vaid sajanditepikkuses lääneühiskonnas juurdunud klassierisuses ja süstemaatilises rassismis. On kurb tõsiasi, et 19. sajandil kirjutatud ühiskonnakriitilise romaaniga võrreldes ei ole tänaseks päevaks olukord palju paranenud, ehkki ohver võib olla muutunud. Kindlasti annab 2019. aasta “Hüljatud” palju mõtteainet selle kohta, mis meid kõiki ümbritseb. Nii, nagu Jean Valjean leidis kõige toimuva kiuste oma südames ruumi platoonilisele ja jumalikule armastusele, pühendades end karmi olukorra natukenegi heastamisele, võiksime meie ühiskonna moodustajatena selle parandamiseks nii mõndagi ette võtta. Victor Hugo teose lõppmõte ei ole aga põhjusega mitte enam kriitika meid ümbritsevale, vaid ülistus sellele, milline kirjeldamatu võim on ligimesearmastusel ja empaatial, lihtsamalt öeldes headusel. [embed]https://www.youtube.com/watch?v=YFfdlLW9Rwg[/embed]
