„Lastekaitsepäeval siit ilmast lahkunud vanaema oli mulle asendamatu inimene. Tema surmaga on mul raske leppida ja palverännakule mineku üks põhjus on kindlasti lein ja sellega toimetulek. Õigemini mitte toime tulek,“ räägib Kertu Jukkum, kes alustas 6. oktoobril 800kilomeetrist palverännakut. Naine räägib, et tundis lisaks leinale ka seda, et maailma haarav koroonaviirus on läinud üle mõistuse piiri. „Inimesed ka minu ümber olid kaotanud adekvaatsustaju ja otsustasin end sellest hullusest päästa," selgitab ta. "Füüsiline koormus värskes õhus, maalilised vaated ookeani ääres ja mägedes päästavad mind alati. Olen veendunud, et tegin õige otsuse. Pärast füüsiliselt rasket päeva ei ole mul jõudu muretseda selle pärast, mida ma muuta ei saa," lisab Kertu. Artikkel refereeritud Õhtulehest.
