Janika sai täiskasvanuna teada, et on lapsendatud: see oli justkui suur vandenõu, kus kogu küla kaasa mängis

uudised.ee

Saates “Päev, mis muutis mu elu” räägib oma loo Janika, keda tabas täiskasvanuks saades tõeline šokk: selgus, et naine oli oma perre lapsendatud. Tõde aga varjasid tema eest nii tema vanemad, naabrid, külaelanikud kui ka teised lapsed.

Janika on täna 38-aastane. Tema lapsepõlv möödus talumajapidamises, kust ei puudunud ka lehmad, kassid ja koerad. Omaealisi mängukaaslasi tüdrukul aga polnud.

Janika sõnul oli tal alati sisemuses seletamatu tunne, et ta on oma perele võõras. Ta võõristas oma nime Lüüli ja ei tundnud mitte kunagi, nagu kuuluks ta oma perre. Kui Janika sai 18-aastaseks, selgus ka šokeeriv tõde.

Väiksena tahtis Janika endale kohutavalt vanemat venda ja see oli tema jaoks väga olulise tähtsusega, ent miks see nii oli, seda ei osanud ta seletada. Ta rääkis sellest soovist vanematele korduvalt, ent nad kinnitasid, et ta on ja jääb ainsaks lapseks. 

Janika kirjeldab end kui vaba laps, kes võis hommikutundidel kodunt välja minna ja enne õhtut ta tagasi ei jõudnud. Koolis tal erilist kambavaimu teistega ei tekkinud ja pigem hoidis neiu omaette. Kõik teadsid teda kui külalast, ent ühel päeval juhtus ootamatu intsident. Teised lapsed hakkasid kahtlustama, et Janika pärineb hoopiski lastekodust, mis andis tema sisemistele kahtlustele veelgi enam hoogu.

Säärase avalduse peale tekkis Janika vanematel hirm: käidi koos koolimajas ning kinnitati vastupidist. Jätkuvalt jäi aga Janikat kummitama küsimus, miks ei räägitud tema sünnist ega ilmaletulekust tema peres. Tollest ajast polnud säilinud isegi ühtegi fotot. See kõik pani teda talle öeldut sügavamalt analüüsima ja ta hakkas jälgima märke. Näiteks ütles ema talle igakord, kui Janika pahandust tegi, et "sa lähed tagasi sinna, kust tulnud oled!". Janika ei mõistnud, mida see tähendas, aga see jäi talle hinge.

Teismelisena halvenesid Janika suhted perekonnaga veelgi ja ta kolis kodust ära. Kui Janika sai 18-aastaseks, otsustas ta seada sammud Riigiarhiivi, et selgitada välja tõde. Leitud dokumentidest selguski jahmatav tõsiasi: Janika oli oma kasuperre lapsendatud. Tol hetkel tundis Janika, et augud tema hinges hakkasid täituma.

Dokumentidest sai Janika, tol hetkel Lüüli, teada oma pärisnime, bioloogilised vanemad ja sünnikoha. See oli justkui teine maailm tema jaoks, millest ei teadnud ta midagi. Selgus, et tema kasupere oli varjanud tõde tema eest iga hinnaga ja Janika oli ainus õnnetu, kes asjast midagi ei teadnud. Tõde teadsid nii naabrid, kogu küla ja isegi tema sõbrad, ent sellest oli keelatud talle rääkida. "See oli justkui suur vandenõu, kus kogu küla kaasa mängis," kirjeldab Janika. 

See tähendab, et Janika sisemine kahtlustus osutus tõeks ja ta asus otsima oma bioloogilisi vanemaid. Oma onu kaudu sai ta teada oma isa telefoninumbri ja tal õnnestus temaga isegi kohtuda. Kui Janika küsis, miks nad ometi otsustasid temast loobuda, tõi isa põhjenduseks joomingud ja segase olukorra. 

Janikat ootas ees aga veel üks üllatus – nimelt oli tema päris perekonnas veel kaheksa last ning tal oli isegi kaksikvend. Tal oli kindel soov ta üles leida, ent lõpuks leidis tema hoopis Janika. "Me oleme täna lihtsalt liiga erinevad, nagu siga ja kägu. Tema on pikk ja peenike, mina hoopis teistmoodi. Meie iseloomud, suhtumised ja väärtused on erinevad. Me oleme erinevates maailmades kasvanud," räägib Janika ja lisab, et tänaseks ta oma kaksikvennaga ei suhtle. 

Janikal oli ka kindel soov leida üles oma ema ja õe kaudu see isegi õnnestus. Oma pärisema kirjeldab ta kui lihtne, armas ja soe inimene, kes tekitas temas hea tunde. See kõik aga andis tema suhtele kasuperega ränga hoobi ja tekkis vastastikune trots. 

Tänaseks on Janika kõigist vanematest elavate kirjas vaid tema pärisisa, kellega ta enam ei suhtle. Janika sõnul käis ta ühtlasi tükk aega oma kasuema haual andeks palumas kogu juhtunu eest. Küll aga on ta hoidnud suhet oma noorema õega, kellega saab nüüd lapsepõlve koos läbi elada, sest varem neil seda lihtsalt polnud. 

Lõpetuseks tunnistab ta, et oma pärisema ta juhtunus ei süüdista ja viha tema peale ei pea. "Ma olen lõpmata tänulik talle, et üldse olemas olen," sõnab Janika ning loodab, et ka tema võiks ühel päeval emaks saada.

Saates “Päev, mis muutis mu elu” räägib oma loo Janika, keda tabas täiskasvanuks saades tõeline šokk: selgus, et naine oli oma perre lapsendatud. Tõde aga varjasid tema eest nii tema vanemad, naabrid, külaelanikud kui ka teised lapsed.

Janika on täna 38-aastane. Tema lapsepõlv möödus talumajapidamises, kust ei puudunud ka lehmad, kassid ja koerad. Omaealisi mängukaaslasi tüdrukul aga polnud.

Janika sõnul oli tal alati sisemuses seletamatu tunne, et ta on oma perele võõras. Ta võõristas oma nime Lüüli ja ei tundnud mitte kunagi, nagu kuuluks ta oma perre. Kui Janika sai 18-aastaseks, selgus ka šokeeriv tõde.

Väiksena tahtis Janika endale kohutavalt vanemat venda ja see oli tema jaoks väga olulise tähtsusega, ent miks see nii oli, seda ei osanud ta seletada. Ta rääkis sellest soovist vanematele korduvalt, ent nad kinnitasid, et ta on ja jääb ainsaks lapseks. 

Janika kirjeldab end kui vaba laps, kes võis hommikutundidel kodunt välja minna ja enne õhtut ta tagasi ei jõudnud. Koolis tal erilist kambavaimu teistega ei tekkinud ja pigem hoidis neiu omaette. Kõik teadsid teda kui külalast, ent ühel päeval juhtus ootamatu intsident. Teised lapsed hakkasid kahtlustama, et Janika pärineb hoopiski lastekodust, mis andis tema sisemistele kahtlustele veelgi enam hoogu.

Säärase avalduse peale tekkis Janika vanematel hirm: käidi koos koolimajas ning kinnitati vastupidist. Jätkuvalt jäi aga Janikat kummitama küsimus, miks ei räägitud tema sünnist ega ilmaletulekust tema peres. Tollest ajast polnud säilinud isegi ühtegi fotot. See kõik pani teda talle öeldut sügavamalt analüüsima ja ta hakkas jälgima märke. Näiteks ütles ema talle igakord, kui Janika pahandust tegi, et “sa lähed tagasi sinna, kust tulnud oled!”. Janika ei mõistnud, mida see tähendas, aga see jäi talle hinge.

Teismelisena halvenesid Janika suhted perekonnaga veelgi ja ta kolis kodust ära. Kui Janika sai 18-aastaseks, otsustas ta seada sammud Riigiarhiivi, et selgitada välja tõde. Leitud dokumentidest selguski jahmatav tõsiasi: Janika oli oma kasuperre lapsendatud. Tol hetkel tundis Janika, et augud tema hinges hakkasid täituma.

Dokumentidest sai Janika, tol hetkel Lüüli, teada oma pärisnime, bioloogilised vanemad ja sünnikoha. See oli justkui teine maailm tema jaoks, millest ei teadnud ta midagi. Selgus, et tema kasupere oli varjanud tõde tema eest iga hinnaga ja Janika oli ainus õnnetu, kes asjast midagi ei teadnud. Tõde teadsid nii naabrid, kogu küla ja isegi tema sõbrad, ent sellest oli keelatud talle rääkida. “See oli justkui suur vandenõu, kus kogu küla kaasa mängis,” kirjeldab Janika. 

See tähendab, et Janika sisemine kahtlustus osutus tõeks ja ta asus otsima oma bioloogilisi vanemaid. Oma onu kaudu sai ta teada oma isa telefoninumbri ja tal õnnestus temaga isegi kohtuda. Kui Janika küsis, miks nad ometi otsustasid temast loobuda, tõi isa põhjenduseks joomingud ja segase olukorra. 

Janikat ootas ees aga veel üks üllatus – nimelt oli tema päris perekonnas veel kaheksa last ning tal oli isegi kaksikvend. Tal oli kindel soov ta üles leida, ent lõpuks leidis tema hoopis Janika. “Me oleme täna lihtsalt liiga erinevad, nagu siga ja kägu. Tema on pikk ja peenike, mina hoopis teistmoodi. Meie iseloomud, suhtumised ja väärtused on erinevad. Me oleme erinevates maailmades kasvanud,” räägib Janika ja lisab, et tänaseks ta oma kaksikvennaga ei suhtle. 

Janikal oli ka kindel soov leida üles oma ema ja õe kaudu see isegi õnnestus. Oma pärisema kirjeldab ta kui lihtne, armas ja soe inimene, kes tekitas temas hea tunde. See kõik aga andis tema suhtele kasuperega ränga hoobi ja tekkis vastastikune trots. 

Tänaseks on Janika kõigist vanematest elavate kirjas vaid tema pärisisa, kellega ta enam ei suhtle. Janika sõnul käis ta ühtlasi tükk aega oma kasuema haual andeks palumas kogu juhtunu eest. Küll aga on ta hoidnud suhet oma noorema õega, kellega saab nüüd lapsepõlve koos läbi elada, sest varem neil seda lihtsalt polnud. 

Lõpetuseks tunnistab ta, et oma pärisema ta juhtunus ei süüdista ja viha tema peale ei pea. “Ma olen lõpmata tänulik talle, et üldse olemas olen,” sõnab Janika ning loodab, et ka tema võiks ühel päeval emaks saada.

Kommentaarid puuduvad