Kaisa Kattai x Tempecy Dance Company lavastus “S U D U” on justkui sõõm värsket õhku tantsumaastikul

uudised.ee

30. juunil toimus Tempecy Dance Company lavastuse “SUDU” teine etendus. Lavastuse koreograafiks on Kaisa Kattai, tantsijad on Emilia Bachman, Emma Lumi, Jane Pärn, Kelli Katriin Krünvald, Kessu-Liis Koppel, Martha Paas ja Nele Rihma.

Vaid paari sammu kaugusel suvehõngulisest Emajõe kaldast peitis Alexela Loomelava endas sumedat mõtlikku maailma, mida noored Tempecy Dance Company tantsijad vaatajatele avasid.

Sooja hämara valgusega saali astudes võis näha tantsijaid seljaga publiku poole istumas - lugu oli juba alanud. Vaikselt algas etendus, lava täitus uduga ja publiku ees rullus lahti mõtlik lugu udust, sudust ja sellest, mis võiks ühele noorele tantsijale ja koreograafile korda minna.

Vaatamata sellele, et nii mõnelgi paistis silmist veel noorus, üllatasid tantsijad oma professionaalsuse ja tugeva lavalise kohaloluga. Kui esimesed kukkumised ja püüdmised etenduse alguses olid veel ehk ettevaatlikud, siis edasi voolasid tantsijad juba julgelt üle põranda, laval seisvatest postidest üles-alla ning lisaks pehmele liikumiskvaliteedile oli kasutatud ka muusika tugevale rütmilisusele toetuvat koreograafiat. Lavastus, mis uuris inimese sisemaailma ja isiksuse kasvamist, läks tantsijatele ilmselgelt korda ja väga värskendav oli näha noortele suunatud lavastusprotsessi, mis tegeles tõsisemate teemadega ning ei toetunud pidevale naljaviskamisele.

“SUDU” temaatikas kumas soov mõista ja toime tulla õhupuudusega nii füüsiliselt kui vaimselt. Tundus, et isegi sünkroniseeritud liikumises oli igale tantsijale jäänud vabadus teemat omamoodi avada ja lahendada. Kuna tegemist oli enamiku tantsijate puhul esimese lavastusprotsessi kogemusega ongi vast kõige õigem, et neile anti võimalus nii lavastusprotsessi kui selle teemasid sügavalt enda sees läbi töötada. Tundub, et Kaisa Kattai oli ära tabanud mõnusa mänguväljaku, kus ta ise sai enda koreograafikäekirja säilitades anda noortele tantsijatele võimaluse igaühe enda liikumiskeelt otsida ja arendada.

Tõsisele teemale vaatamata, oli lavastusse põimitud ka mõnusat nalja. Nooremad vaatajad kindlasti tundsid ära nii mõnegi sotsiaalmeedia trendi, kuid huumorit jätkus kõigile ka universaalsemate naljade kaudu. Noored tantsijad said olla tõsised ja tõsiseltvõetavad ning siis lisaks, kirsina tordil, ka nalja teha.

Pigem rahulikule tunnetuslikule tantsukeelele oli heaks kontrastiks Jonas Kaarnametsa helikujundus oma tuntud headuses. Kaasakiskuvad rütmid panid ka vaadates jala tatsuma ning õiges kohas kasutatud vaikus ei lasknud etendusel väsitavaks mölluks muutuda. Võib-olla oleks ehk võinud muusika rütmilisust ja energiat isegi rohkem tantsus ära kasutada, et tuua liikumiskeelde lisadünaamikat, kuid üldiselt tekkis tantsust ja muusikast mõnus kooslus, kus mõlemad üksteist toetasid ja täiendasid.

Etendusel oli kandev atmosfäär, kuid stseenid jäid mõnevõrra iseseisvaks ja olid omavahel vähe seotud. Nii mõndagi teemat oleks tahtnud näha veel pikemalt lahti rullituna ja arendatuna enne, kui jõudis järg uue kätte. Kuigi puudus otsene narratiiv, oli siiski lavastuses käsitletud teemad ja meeleolud väga kergelt mõistetavad, aga lõpuks jäi kripeldama üks küsimus - mis siis lahendus on?

Selget lahendust või helgusenooti välja ei joonistunudki. Samas tekitas lavastuse päikeseloojanguline atmosfäär mingisuguse rahu, et hommik on õhtust targem ja lahenduse leiame ehk homme.

Kommentaarid puuduvad