“Eesti otsib superstaari” finalist Tiina Adamson on Kohilast pärit 26-aastane lauljanna, kes elab hetkel periooditi ka Stockholmis. Nimelt õpib Tiina Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias bakalaureuseõppes jazzmuusikat. Intervjuu ajal kirjeldas lauljanna end mitmeid kordi sõnaga perfektsionist. Suhtumine “kui juba teha, siis väga hästi” on Tiina edu võtmesõnaks ning toonud ta sellesse punkti, kus ta täna on - Tiina on üks seitsmest staarisaate finalistist! Tiina, oled maininud, et staarisaade nõuab suurt pühendumist ning graafik on sul hetkel väga tihe. Kuidas jagad aega staarisaate ja õpingute vahel Rootsi ülikoolis? Minu õpingud ja superstaarisaade on üks vastuoluline teema, sest ma puudun sellepärast palju koolist. Samas annab superstaarisaade mulle sellised lavalised kogemused ja publiku, mida ma lihtsalt koolis käies eales ei saaks. Kust tuli mõte suunduda Rootsi ülikooli kõrgharidust omandama? Ma lihtsalt otsustasin minna välismaale õppima ja kõige ägedam kool, kuhu ma sisse sain, oli juhuslikult Rootsis. Oled nüüd mõnda aega Rootsis elanud ja õppinud. Teatavasti kuuluvad rootslased ka maailma kõige õnnelikumate rahvaste edetabeli esiotsa. Milliseid erisusi sealses ühiskonnas Eestiga võrreldes oled täheldanud? Minu Rootsi lauluõpetaja ütles mulle, et armastab mind! See on üks asju, mis mulle Rootsi juures kõige enam meeldib - inimesed on nii avatud ja armsad. Nad ei karda väljendada oma tundeid, oma armastust. Tõsi, konflikti väldivad rootslased nagu tuld, aga nii-öelda spektrumi teist äärmust - soojust ja armastust - väljendavad nad kogu aeg ja palju rohkem kui eestlased. Siin oleks eestlastel rootslastelt nii palju õppida - me ei muutu läilaks, kui avaldame armastust. Muutume armsaks ja soojaks inimeseks. "Eesti otsib superstaari” eelmise nädala saates oli ülesandeks valida laul ja pühendada see enda jaoks olulisele inimesele. Sa pühendasid laulu oma kallimale, kellega kohtusid Rootsis õpingute ajal. Küll aga mainisid, et pole teda ammu näinud, sest Sinu kallim elab New Yorgis. Kuidas pingelisel ja kiirel ajal teie kaugsuhe toiminud on? Kaugsuhet oleme me juba kogenud - ka terve eelmise aasta elasime Rootsis erinevates paikades ja nägime nädalavahetusteti. See on loomulikult raske, aga siiski väga võimalik. Tegemist on otsusega ja otsusekindlusega - me otsustame, et me oleme koos. Me helistame või vähemasti kirjutame iga päev. Niipea, kui tundub, et hakkame elama liiga eraldi elusid ja ei tunne enam endid lähedastena, siis räägime telefonis eriti pikalt, sest siis tekib jälle lähedasem tunne. Teineteisele saab ka lihtsalt rääkides väga-väga palju toeks olla. Loomulikult esimesel võimalusel saame alati kokku. Kuidas on kallim Sind superstaarisaate teekonnal inspireerinud või toetanud? Ta ütleb mulle alati, et ma olen parim laulja, isegi kui ma ise tean, et ma ei ole või pole kunagi olnudki. Aga talle meeldib seda mulle öelda. Selline toetav ja totakas suhe meil ongi - kiidame üksteist nii palju, et lihtsalt naljakas hakkab. See on parem, kui üksteist laita või üksteises kahelda. Elu on niigi raske - nii tore on, kui on keegi, kes alati kiidab ja toetab. Minu jaoks on tema see inimene. Kui olulisel kohal elus on Sinu jaoks perekond? Ma leian, et lähedased suhted on kõige olulisemad elus üldse, on need siis sõprade või perega. Minu meelest peab perega olema lähedane ja üksteisega avatult ja lugupidavalt suhtlema. Ei peagi kogu aeg üksteist nägema ja ei pea isegi samas riigis elama selleks, et olla lähedane. Ka mina sain oma perega lähedasemaks huvitaval kombel just siis, kui kolisin välismaale. Siis vajasin nende toetust eriti ja helistasin tihemini, kui ilmselt Eestis elades oleksin helistanud. Milline oli Sinu lapsepõlv? Ma olin väga õnnelik laps. Tagantjärele mõeldes oli see küllap sellepärast, et minu peres oli väga palju armastust ja pühendumist. Ema oli minu ja mu õega 11 aastat kodus. Meil olid kassid-koerad, suur maakodu ja mis väga oluline - mul olid olemas kõik neli vanavanemat, kes väga hoidsid mind. Mu lapsepõlves oli alati vanaemade tehtud rabarberikooke ja villaseid sokke. Eks tänu nendele olingi nii õnnelik laps. Mäletan, et jooksin palju õues ringi. Mulle meeldisid “poiste”mängud ka väga, igasugused turnimised ja jooksmised. Tahtsin ka äge olla nagu poiss, roosasid kleite ja slehvikesi juustes ma ei sallinud. Kelleks Sa väiksena saada tahtsid? Väiksena tahtsin ma saada kas aeroobikatreeneriks, lauljaks või lilleseadjaks. Enne Rootsi minekut õppisid Sa Pop/jazz laulmist ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Samuti oled Sa tegelikult saanud ka teatava näitleja väljaõppe - gümnaasiumis astusid hoopis Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi. Näitlemisega on mul mingi natuke müstiline lugu. Ma ei mäleta, et ma oleks seda kunagi tõsiselt otsustanud või tahtnud. Vanalinna Hariduskolleegiumisse tahtsin algselt minna muusikaklassi, aga kui sain teada, et seal on ainult ooperilaul või klassikaline klaver (mina tahtsin poppi või jazzi õppida). Siis mõtlesin, et ooperilauljaks küll ei tahaks saada, no proovin siis seda teatriklassi ja sain sisse. Kindlasti on suunanäitajaks olnud minu tädi Kadri Rämmeld, kes on elukutseline näitleja. Ta õppis samuti noorena Lembit Petersoni ja Tõnis Rätsepa käe all Humanitaarinstituudis. Meil on palju ühiseid õpetajaid olnud tädiga. Lapsepõlves käisime muidugi kõiki tema etendusi vaatamas. Mu vanemad on teatrihuvilised. Ilmselt sealt tuli ka mu teatripisik. Miski lavageen jookseb meie Adamsonide suguvõsast ilmselt läbi. Teatriklassi lõpetajate jaoks on loomulik jätk Lavakunstikooli astuda. Kas Sina samuti sinna kandideerida proovisid? Ma proovisin lavakunstikooli kaks korda. Ühel korral sain katsetel isegi päris kaugele, aga lõpuks sisse ei saanud. Koos sellega läks ka minu soov saada elukutseliseks näitlejaks. Mõtlesin - perfektsionistile kohaselt - et kõik või mitte midagi. Ma saan kas üliheaks näitlejaks - ja selleks oli mul enda meelest lavakat vaja - või siis ei olegi enam näitleja. Valisin siis viimase variandi, aga ilma erilise hingepiinata. Vaatamata sellele, et Sa näitlejaks edasi õppima ei läinud, oled Sa siiski töötanud professionaalses teatris näitlejana. Mängisin Noorsooteatris (tollase nimega Nukuteatris) lavastustes "Pollyanna" ja "Eesti jõulud". Mõlemas peaosa. Kuidas Sa tolleaegsesse Nukuteatrisse tööle sattusid? Vanalinna Hariduskollegiumi teatriklassis käies oli üks meie teatriõpetajatest Mirko Rajas, kellest mõned aastad hiljem sai Noorsooteatri kunstiline juht. Usun, et kuna ta mind nii hästi teadis, olles kolm aastat mu õpetaja olnud, julges ta mind usaldada. Minu postkasti potsatas kiri "Pollyanna" lavastajalt Mait Jooritsalt, et kas tahaksin tulla teatrisse teksti lugema. Pärast "Pollyannat" helistas järgmine lavastaja Vahur Keller ja küsis, kas tahaksin ka tema lavastuses mängida. Nii ma sinna majja jäin kaheks aastaks. Imetore oli! Kas huvi teatrikunsti vastu on Sinus jätkuvalt säilinud? Näeksid end veel teatris töötamas? Teatrimaailmas sooviksin tulevikus veel kindlasti töötada, aga ilmselt kuidagi nii, et mu tööl oleks ka muusikaline külg. Kas siis olla mõnele lavastusele muusikaline kujundaja, helilooja või miks mitte näiteks mõneks muusikalis mängida. Aga tegelikult ei lööks ma risti ette vist millegi ees. Minu teatripisik on selline, et läheb ära ja siis paari aasta pärast tuleb jälle tagasi. Eks näis, mis saab. Muusikalides tahaksin küll mängida. Mis oleks Sinu unistuste roll? Hetkel on minu unistuste roll mõni mahlane muusikaliroll, selline emotsionaalne, armastajaroll. Siiani oma elus pole ma professionaalsetesse muusikalidesse sattunud, aga ootan väga seda võimalust. Kui peaksid valima - muusiku- või lauljakarjäär? Kindlasti muusikukarjäär! Otsustasin selle juba mõned aastad tagasi ära, et muusika jääb number üheks. Millal tekkis Sinus kirg laulmise ja muusika vastu? Olin küll väga aktiivne laps ja proovisin peaaegu kõik huviringid läbi - käisin korvpallis, tantsimises, kunstiringis, näiteringis, muusikakoolis, laulustuudios. Lõpuks ainus, mis neist püsima jäi, oli muusikakool ja laulmine. Teatasin umbes seitsmeaastaselt vanematele, et tahan minna klaverit õppima. Klaverit mängides hakkasin kõrvale laulma, sest meloodiat oli ju vaja. Laulsin ja mängisin kodus kõik olemasolevad laulikud läbi ja sealt tekkiski mu huvi laulmise vastu. Kui olin umbes 13, teatasin, et tahan minna laulustuudiosse. Kas Sinus on olnud lapsest saati väikene ‘esinejapisik’ sees ja soov laval särada? Väiksena ma pigem ikkagi kartsin esinemist. Noore puberteedina mul põlved lausa värisesid laval, aga sain sellest ühel hetkel üle. Mind on lavale viinud ikka ja jälle armastus laulmise vastu või vajadus mingi loomingulise eneseväljenduse järele. Esinemist ja tähelepanu hakkasin nautima alles siis, kui olin nii palju esinenud, et tekkis enesekindlus selles olukorras. Tänaseks päevaks ma naudin esinemist väga. Teatris töötamise kogemus ja pikaaegne lavakogemus on Sulle kindlasti eeliseid toonud ka staarisaates. Professionaalses teatris töötamisest võtsin endaga kaasa kogemuse, et ükskõik, mis laval ka ei juhtuks, ma saan alati kuidagi hakkama. Lavahirm kadus ära! Mille poolest eristud Sa teistest staarisaate finalistidest? Mind teistest finalistidest superstaarisaates võikski eristada minu lai muusikaline taust - võin laulda poppi, jazzi, folki, saan paljude erinevate stiilidega hakkama. Võin ise endale muusikat kirjutada või end klaverit saata või endale arranžeeringuid teha. Olen alati tahtnud saada iseseisvaks lauljaks, kes ei jääks hätta ilma selleta, et talle kõik ette-taha ära tehakse. Ja nüüd, kui seda isegi ise ka oskaksin, tunnen just, et nii hea on koos teha ja ei tahagi üksinda kõiki neid asju pusida. Eelmisel pühapäeval saatsid ennast ise klaveril, kas oskad veel mõnd pilli mängida? Mängin plokkflööti ka. Staarisaates on Sinu esitusi saatnud kohtunike komplimendid ja kiitused. Milline kompliment on Sulle endale enim korda läinud? Suurim kompliment, mis seni olen saanud, tuli Mihkel Raualt kollase kaardi voorus - et ma mõjun intelligentselt. Minu jaoks on oluline mõjuda (ja ikka olla ka!) - intelligentselt. Kes on muusikamaailmas Sinu iidoliteks? Minu iidolid on need lauljad, kes ise kirjutavad oma laule nagu näiteks Kadri Voorand, Liisi Koikson, aga ka Ariana Grande, Ed Sheeran, Erykah Badu. Veel meeldivad mulle mõned pianistid kohutavalt nagu näiteks Robert Glasper. Olen ka ise muusikat kirjutanud, täitsa mitu laulu. Millise Eesti artistiga tahaksid duetti laulda? Duetti meeldiks mulle laulda kindlasti väga paljude heade lauljatega, aga esimesena hüppab pähe Koit Toome. Tänaseks päevaks on ta ikkagi juba legendaarne laulja Eesti muusikamaastikul. Tal on ikka veel ilus ja tugev hääl. Kui olin gümnaasiumi esimeses klassis, osales minu kodulinn Kohila saates nimega Laulupealinn. Kohila eest laulis Birgit Sarrap, toona Birgit Õigemeel. Ühes saates laulsin koos temaga otse-eetris. See oli minu esimene otse-eetris laulmine, mäletan, et see kõik oli ilmatuma äge ja põnev. Tiina esitus "Eesti otsib superstaari" teises finaalsaates:
