Suur intervjuu! Andreas Pall leidis staarisaatest südamesõbra: ta on justkui nagu mu kadunud kaksikvend

Kerli Kivistu

Superstaarisaate viimaste finalistide hulka on jõudnud ka Võrumaalt pärit 23-aastane noormees Andreas Pall, kes on õppinud laulma omal käel. Seetõttu peab ta enda sõnul praegu kõvasti tööd tegema, et kõikide teistega sammu pidada. 

Andreasega vesteledes saab hästi aru, et ta on suure tahtejõuga ja meeletu töövõimega noormees, kellele meeldib panna ennast ebamugavatesse olukordadesse ning seada suure põnevusega aina kõrgemaid eesmärke. Ja Andreas ei lõpeta enne, kui need on saavutatud. Ühtlasi leidis ta staarisaatest uue südamesõbra, kes on justkui nagu tema kadunud kaksikvend.

Andreas, kus sa oled sündinud ja kasvanud? Kuidas su lähedased sind kirjeldaksid?

Ma sündisin 1998. aastal Tallinnas, kuid kolisin perega üheaastasena Raplamaale Kohilasse, kus veetsin ka enda lapsepõlve. Olin pigem natukene veider laps, mul olid pikad juuksed, kuulasin imelikku muusikat ja käisin vabal ajal rulaga sõitmas. Usun, et tollal kirjeldasid mu lähedased mind kui täiesti tavalist omade väikeste kiiksudega last. Nüüd aga usun, et mu lähedased teavad mind kui väga töökat ja sihikindlat noormeest, kes ei vannu alla ka kõige suurematele ebaõnnestumistele, ning kes on ennast ise nullist üles töötanud. Lisaks olen ma ka väga julge ja huvitava huumorimeelega, need kaks asja koos tekitavad vahepeal üpriski särtsakaid olukordi.

Milline oli su lapsepõlv ja kui lähedane sa oma perega oled?

Kuni 7. klassini elasin Kohilas ja käisin rahulikult koolis, hinded olid pigem neljad-viied. Pärast 7. klassi otsustasid mu vanemad, et nad tahavad kolida Võrumaale Rõugesse, omada seal talu, nautida Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ning rahulikumat eluviisi, et saaks rohkem keskenduda perele ja olla lihtsalt õnnelik. Iseenesest väga üllas ja ilus mõte, aga minusugusele pubekaeas noorsandile oli see paras löök ning tol ajal ma pigem olin oma vanemates väga pettunud, et nad mulle niimoodi ‘’käru’’ keerasid. Nüüd vanemana olen ma kõige eest väga tänulik, ilma selleta ei oleks ma täna see inimene, kes ma olen ning suhe vanematega on ka pigem väga avatud ja aus. Saan nendega kõigest rääkida. Usaldame ja toetame üksteist palju.

Millal ja kuidas sa said aru, et laulmine võiks olla just sinu kutsumus?

See juhtuski peale Rõugesse kolimist. Ei osanud oma eluga midagi peale hakata, sõpru veel tekkinud polnud, aga õnneks leidsin kuskilt ema mingi vana kitarri, mida ajaviiteks tinistama hakkasin. Sealt edasi läksin kitarrikooli, hakkasin kodus oma lõbuks kõrvale õppima ka basskitarri ning gümnaasiumisse jõudes avastas mu muusikaõpetaja Silja Otsar, et Andreas oskab natukene laulda ka. Kuna olen pigem tagasihoidlik inimene, siis tänu Silja utsitamisele ja heas mõttes sundimisele, hakkas mulle laulmine ka väga meeldima ning tekkis väike eneseusk ning mõte, et võiks ju muusikaga täitsa tõsisemalt tegelema hakata.

Oled ka bändimees, kas edaspidi eelistaksid tegeleda pigem bändiga või olla soololaulja?

Olen mänginud tõesti erinevates bändides ja vastavalt vajadusele siis kas kitarri, basskitarri või trummi. Vaid ühel korral on õnnestunud olla bändis solisti kohal. Muusika poole pealt olen proovinud olla nii peobändis ja mänginud üle Eesti inimestele tantsuks, kui ka rokkinud bändis, mis keskendub ainult omaloomingule ning väisanud festivale ja osalenud isegi konkursil ‘’Noortebänd’’. Lisaks olen korraldanud ka kontserte ja sõpradega koos ka festivale. Tänaseks päevaks on kõik need projektid ühel või teisel põhjusel ära vajunud, jäänud on ainult minu sooloprojekt, kus käin siis üritustel üksinda esinemas ning mängin tänu kitarripedaalidele sisse üksi kõik bändis olevad instrumendid. Midagi analoogset sellele, mis Ed Sheeran teeb. Saab üksinda kogu bändi energia pluss väga ägeda show-elemendi! Tulevikus pigem näen ennast bändiga esinemas. Üksinda esineda on küll väga tore, aga jube üksik on kahjuks olla. Tahaks ikka ägedaid sõpru, kellega teha mõnusat muusikat ja koos kogu seda tralli nautida. Siiski, sel juhul jätaks pigem pillid kõrvale ja tahaksin võtta endale solisti koha.

Kuidas on aidanud sinu kogemused kaasa superstaarisaates osalemisele?

Usun, et ainukene asi, milles mul palju kogemust, on see, et olen varem väga palju inimeste ees laulnud. Seega pole otseselt sellist lavahirmu ja peas ei keerle mõtted, et kuidas seista ja olla ning mikrofoni hoida ning issand, mida kõik minust arvata võivad. Küll aga pole ma saanud muusikalist haridust ega õppinud laulmist. Seetõttu pean praegu kõvasti tööd tegema, et kõikide nende proffidega mu ümber sammu pidada.

Kas sa oled varasemaid superstaarisaate hooaegasid jälginud, kes on olnud su lemmikud staarisaates?

Olen ikka jälginud, aga päris superfänn pole olnud. Millegipärast tuleb mulle alati superstaarisaatega seoses meelde selline härra nagu Kevin Johannson ning tema esitatud ‘’Mr. Tambourine Man.’’ Ma ei tea ega oska seletada miks, aga see etteaste on mul tänaseni meeles. Ta suutis mind kuidagi sügavamalt selle esitusega kõnetada.

Kuidas sa lavanärviga toime tuled? Kas sul on ka mingid kindlad rituaalid, mida sa enne saadet teed?

Mina olen alati mõelnud, et mul pole lavanärvi, vaid see on pigem elevus ja väike särin, mis näitab, et ma ei jõua ära oodata, millal saaks juba lavale laulma. Võib-olla see ongi mu närviga toimetulemise viis, et ma enda jaoks mõtlen selle negatiivse emotsiooni hoopis positiivseks ja selliseks, et see pigem mu sooritusele kaasa aitaks. Kindlaid rituaale pole, lihtsalt võtan lonksu vett, ütlen endale, et täna on elu parim päev ja sean sammud lava poole. Tuleb lihtsalt ise olla rõõmus ja nautida seda, mida teed, siis jõuab see ka publikuni.

Kui hirmutav on olnud sinu jaoks Mihkel Raua kriitika? Ta viimane saade ei olnud sinuga väga lahke.

Mihkel Raud ütles mulle eelmine saade jah päris krõbedalt, aga kuna ma olin just esinenud ja ise seda esitust nautinud ning tundsin, et see tegelikult tuli mul super hästi välja ning suudan siiski iga nädalaga veel ja veel areneda, siis läks see kommentaar mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Eks igaühel on oma arvamus ja omad lemmikud. Mul on hea meel, et Mihkel on julge ja otsekohene oma arvamust avaldama, aga kuna kõigile ei saagi meeldida, siis mind see väga ei kohutanud.

Sinna juurde lisan veel selle, et pea iga saade on kõigi kohtunike tagasiside olnud mulle, et kõik on justkui 95 protsenti ideaalne ja laulan ilusti, aga miski on justkui puudu. Alati on see mingi müstiline miski, mida keegi mulle seletada ei oska. Seega tegelengi nädalast-nädalasse selle otsimisega ja samal ajal arendan ka oma vokaaltehnikat ning mulle tundub, et iga nädalaga lähebki asi aina paremaks.

Mis on olnud saate jooksul siiani kõige suurem väljakutse?

Saate jooksul on olnud kindlasti kõige suuremaks väljakutseks laulude valimine. Nii keeruline on leida lugu, mis endale meeldiks, mis töötaks ka 90-sekundiliseks lõigatuna, kus oleks midagi vokaalselt näidata ning mis oleks piisavalt populaarne, et publikul oleks ka tore kuulata.

Saate finalistidega omavahel hästi läbi ja olete väga kokkuhoidvad. Kellega oled kõige lähedasem? Kellega jagad raskeid hetki?

Tõesti saame kõik super hästi läbi. Kahjuks on nüüd proovigraafikud läinud hõredamaks ja kõigiga enam kogu aeg kokku ei puutu. Hoiame üksteisele pöialt ja toetame väga. Kõige lähedasem olen ma kindlasti Märteniga, minu mõnus toakaaslane finaalide algusest. Täiesti uskumatu, kui kiiresti ja kui suurteks sõpradeks me saanud oleme. Naljaga pooleks olen siin ikka öelnud, et meil on kahepeale üks aju. Seda sellepärast, et me mõtleme samu asju, ütleme samu asju, teeme suvalistel hetkedel samu liigutusi ja üldse võiks öelda, et ta justkui on mul kadunud kaksikvend. Nii palju ühist ja temaga tõesti kunagi jutt otsa ei saa ega igav ei hakka.

Kes on olnud superstaarisaate jooksul sinu kõige suurem toetaja?

Minu kõige suurem toetaja on olnud mu perekond ja suguvõsa. Nad ikka pidevalt helistavad ja uurivad kuidas mul läheb, kas sõnad on peas, mis tunded mind valdavad, kas nad saavad kuidagi abiks olla ja pakuvad lugusid. Otseloomulikult on kõik sõbrad järsku hakanud jagama mu postitusi ja mu hääletusnumbrit ning mulle igal võimalikul viisil kaasa elama. Olen nii-nii tänulik, et mind ümbritsevad nii ägedad, toredad, toetavad inimesed. Ilma nendeta ma kindlasti selles karussellis nii pikalt poleks püsinud.

Kas on mingi lugu, mida soovid veel superstaarisaates kindlasti esitada?

Olen paar korda mõelnud teha nimilugu filmist ‘’The Greatest Show’’. Tundub selline suurejooneline ning äge lugu, mida laulda. Ehk superfinaalis ;). Olen saanud ka fännikirju, mulle hullult meeldib uute inimestega suhelda ja muljetada, seega fännikirjadele vastamine on mul toredaks uueks hobiks saanud. Ja nende hulk on siiamaani olnud täpselt selline, et jõuab veel hoomata ja proovide vahel kõigile vastata.

Kas sul on tekkinud elus emotsionaalselt raskeid hetki? Kuidas oled raskused enda jaoks ületanud?

Tunnen, et ainuke emotsionaalselt raske hetk oligi see hetk, kui kolisin perega Võrumaale. Noor poiss viidi sõprade juurest ja Tallinnast ära kuskile metsa sisse ning üldse ei saanud aru, miks vanemad mu elu nüüd niimoodi ära peavad rikkuma. Seal sai nii palju iseendaga tegeletud, et tänu sellele saan ma kõikidest probleemidest tänapäeval palju kergema vaevaga läbi. Võrus päästis mind siiski muusika ja see, et sain selle kaudu ennast välja elada.

Millega sa muidu veel tegeled? Kas sul on ka õpingud kuskil pooleli või mis on su hobid peale laulmise?

Pärast gümnaasiumi tegin endaga kokkuleppe, et nüüd ei tohi enne peatuda, kui minust saab muusikuna asja. Sellega olengi igapäevaselt tegelenud, vahepeal läbisin Kaitseväe ja proovisin ka paar kuud ülikoolis õppida, kuid siht on olnud alati silme ees ja seega tegelengi igapäevaselt enda muusikalise poole harimisega ning otsin aina erinevaid viise muusikat teha. Olgu see kuskil bändis mängimine, laulude kirjutamine, uue pilli õppimine või festivalide/kontsertide korraldamine, olen täiesti 100 protsenti muusikale ja karjääri loomisele pühendunud. Muudeks hobideks on ehk sportimine, et keha ja vaim oleksid värsked ning ma olen ka selline seikleja hin. Mulle meeldivad uued kogemused ja pisut ebameeldivad olukorrad. Üritan kõiki maailma saladusi avastada.

Mida on su vanemad sulle andnud ja õpetanud?

Minu vanemad on mulle õpetanud töökust ja sinna kõrvale ka ausust ning julgust. Kogu mu elu ja mu saatus on minu kätes ning kõik on võimalik, kui ma selle nimel ainult vaeva näen.

Sa oled töötanud aasta aega tuletõrjes. Sul on vabatahtliku pääste paberid. Kust tekkis idee olla vabatahtlik päästja?

Jah, tuletõrjes töötasingi ma kusjuures tänu Kaitseväele. Kuna hakkasin juba muusikuna kuskile jõudma, siis ei tundunud väga meeldiv mõte, et viskaks selle kõik aastaks kõrvale ja käiks kuskil metsas püssi laskmas. Kuna olin kodust saanud kaasa väga kõva distsipliini, leidsin, et minul oleks mõistlikum minna asendusteenistusse ning üks võimalus selleks oligi töötada tuletõrjes. See päästetöö on ikka väga tänuväärt töö ning väga äge on maailmale ja inimestele midagi tagasi anda ning teha väheke head. Kui aega ja tervist on, siis üritan ikka aeg-ajalt seal vabatahtlikuna valves käia.

Ühes finaalsaates esitasid ka laulu oma tüdruksõbrale. Kuidas te kohtusite ja millega te teineteist võlusite? Mida temas kõige rohkem hindad?

Kohtusime, kui sattusime kokku ühte bändi. Esiteks oligi lihtsalt äge, et ta teeb ka muusikat, mängib trumme ja klaverit. Lisaks tegeleb ta ka kergejõustikuga ning on oma vanuseklassis Eestis tipus. Ja veel kirsiks tordil on ta väga töökas ja tragi ning positiivse ellusuhtumisega, võtab endale aina uusi väljakutseid ning ei lõpeta enne kui ta on saavutanud oma eesmärgi. Meeldib tema suur kihk iga päevaga aina areneda ning õppida midagi uut, seigelda, olla iga päevaga parem kui ta oli eile. 

Mis sa arvad, kui kaugele sa superstaarisaates jõuad?

Mulle meeldib, kuidas Jüri Pootsmann ütles, et tema võit tuli suurelt tänu sellele, et ta endasse uskus. Ma tunnen ka, et kui vaadata faktidele otsa ja võrrelda mind, peamiselt ise kodus YouTubest muusikat õppinud poiss, kellel on asja vastu lihtsalt suur kirg, ning teisi finaliste, kes on laulnud maast madalast ning päris õpetajate käe all, siis pole mul justkui suurt lootust. Ma usun endasse ja käin enda rada ja tean, et mul on palju mida jagada ning teen seda kõike südamest ja suure armastusega. Seega jõuan ikkagi superfinaali välja!

Millised mägesid soovid elus veel vallutada ja mida muusikaliselt saavutada?

Tahaksin kindlasti anda välja enda albumi mu enda lugudega. Teiste laule laulda on muidugi tore aga päris enda asi on ikkagi päris enda asi. Peale seda tuleb lihtsalt ennast aina edasi arendada, õppida uusi pille, kirjutada veel paremat muusikat, mis oleks uus, värske ning huvitav ja sellega siis vallutada kõigepealt Eesti ning seejärel ka kogu maailm.

Mis on su lemmiktsitaat, millest elus juhindud?

1. Seek Discomfort - ehk siis, mugavusstsoonist välja astudes algab alles elu ja hakkavad toimuma kõik ägedad ning edasiviivad asjad.

2. Success is about being happy - väga lihtne, kõige väärtuslikum ja tähtsam asi maailmas on õnn, kui sa tegeled igapäevaselt millegagi, mis teeb sind õnnelikuks, siis kõik muu tuleb iseenesest ja lihtsalt boonusena. Õnnelikult elatud elu on kõige tähtsam.

Vaata Andreas Palli superstaarisaate ankeeti lähemalt siit:

Kommentaarid puuduvad