Sellest nädalast alustas TV3 teleekraanil Marek Lindmaa käe alla valminud esimene dokumentaalsari „Imikuga metsas“. Tartust pärit Tõnu Jürgenson on sarja üks peategelane, kes on kogunud aastate jooksul metsas tohutu kogemustepagasi, kuid lastega seal ööbida siiski koheselt ei soovita. Tõnu vastab telefonile heatujuliselt ja on valmis loodusteemadel koheselt vestlema. Kuid hoiatab, et võib-olla segab aastane pojake ka vahepeal oma jutuga vahele. Võime etteruttavalt öelda, et pisipoeg kuulas samuti juttu suure põnevusega ja lubas isal rahulikult looduse teemadel vestelda. Sarjas rullub lahti imeilusate Eesti looduskaadritega doksari ühest erakordsest lapsekasvatamise loost, mille peategelasteks on Tõnu Jürgenson, tema eluarmastus Sindia ja nende ühine aastane poeg Tarko Torm. Nende ühine kodu on Puka lähedal Valgamaal, kuid nad elavad rohkem ikkagi telgis kui soojas toas. Pere istus ka ise teisipäeva õhtul teleka ees, et dokumentaalsari terava pilguga üle vaadata. ’’Üllatus oli positiivne. Minu sügav kummardus Mareku ees! Ta sai paremini hakkama, kui ma ise oleks osanud loota. See oli ka minu naise arvamus,’’ jagas Tõnu häid emotsioone. Armastus looduse vastu algas lapsepõlves Võtteperiood kestis kokku üle aasta. ’’Lugu sai alguse sellest, et jagasin toredat uudist isaks saamise kohta sotsiaalmeedias. Seejärel võttis Marek Lindmaa minuga ühendust, kes muu hulgas küsis, et kas nüüd on metsas matkamisel mingiks ajaks lõpp peal ja hakkame metsas telkima siis, kui poiss suureks kasvab ja ülikooli läheb,’’ meenutab Tõnu. Mees teadis kohe, et tema elus ei muutu midagi ja jääb oma elustiilile truuks. ’’Me oleme täielikud nomaadid ja hakkasime tegelikult juba varakult tegema ettevalmistusi selleks, et saaksime kõik koos lapsega looduses olla,’’ lisas ta. Kuid paar päeva hiljem tuli taas Marek Lindmaalt kõne, kes pakkus perele välja, et sellest midagi teleekraanile luua. ’’Mina vastu ei olnud ja nii see vaikselt hakkas kerima. Nagu ma aru sain, siis see pall põrkus erinevatesse väravatesse ja aga lõpuks oli saade eetris ikka TV3s,’’ avas Tõnu dokumentaalsarja tausta. Tõnu suhe loodusega ja armastus kaunite paikade vastu sai alguse lapsepõlves. ’’Ma ise positsioneeriksin teadlikumat loodusega läbisaamist ja looduses viibimist 90ndate teisest poolest. Sealt alates toimusid esimesed telkimised ja nii see hakkas vaikselt minema kuni sinnamaani, et olen ise matku korraldanud,’’ räägib Tõnu, kes tahab inimestele loodust vahendada sellise hariva meelelahutuse võtmes. Just seetõttu, et paljudel tekiks motivatsiooni loodust hakata ise lähemalt tundma õppima. Tema vanaema üritas metsas käia igal võimalusel. ’’Me elasime Tartus, Tamme linnas, aga meil oli palju sugulasi, kes elasid Lõuna-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal talukohtades ning metsad olid talu taga. Iga kord, kui sai sugulastel külas käidud, siis nii Lahemaa männikud kui ka Lõuna-Eesti metsad olid need kohad, kuhu vanaema mind alati pisikese poisina kaasa võttis,’’ meenutas mees heldinult. Tõnu ei tee saladust, et tal on pika aja jooksul välja kujunenud ka lemmikud metsad ja kohad Eestis. ’’Kui otsida kõige ürgsemat metsa, mis on kõige liigirohkem ja elurikkam, siis tooksin välja Ida-Virumaal Poruni ürgmetsa. See jääb Estonia kaevanduse ja Peipsi põhjaranniku vahelisele alale. Teine on Emajõe-Suursoo, Alam-Pedja looduskaitseala. Oma suurejoonelisuse poolest meeldib mulle Põhja-Eesti pankrannik, aga mitte ülevalt panga pealt vaadatuna, vaid panga all olles. Seal on tõeline Eesti ürgmets,’’ avaldab ta. Imikuga talvel metsa ja lageda taeva alla ööbima ’’Kui aus olla, siis meil ei olnud sellega mingeid väljakutseid. Mitte ühtegi apsakat, andke andeks, me ei kukkunud mitte kuskilt läbi. Meil tuli kõik hästi välja,’’ ütles Tõnu naljatades, aga rõhutas, et tal on ikkagi kogemust kogunenud aastate jooksul palju. ’’Ma olin üle kümne aasta tagasi teinud hästi põhjaliku uurimustöö põlis- ja loodusrahvaste argielu kohta. Ehk, kes ja kuidas on elanud. Mõned materjalid ulatuvad sündmustesse ja aastasse 1800, mille on kirja pannud Roald Amundsen, kes elas näiteks eskimode juures. Ta kirjutas täpsemalt, kuidas nad magasid, mida nad sõid, kui palju mängisid ja mida tehti koos lastega,’’ rääkis Tõnu, kes jõudis lõpuks selleni, et kaasaegsel inimesel on puudu ainult julgus ja pealehakkamine. Samuti märgib ta, et tehniline areng on olnud outdoor valdkonnas meeletu. ’’Mis puudutab riietust ja varustust, see kõik on teinud tohutu edasihüppe. Meil on täna olemas näiteks sellised särgid, mida võib kaks kuud seljas kanda ja materjal ei hakka higi järgi haisema. Polegi vaja pesta, piisab kui riie saab ööpäeva jooksul paar tundi tuulduda. Samuti eksisteerivad joped, millega võib olla -60 kraadise pakasega õues. Meil endal on olemas magamiskotid, mille mina olen ära testinud ja maganud lageda taeva all -34 kraadiga. Mul ei olnud kordagi külm,’’ tutvustab kogenud matkaja. Kuid ikkagi imikuga metsa ja lageda taeva alla? ’’Ma ütleks, et esimesed neli-viis kuud oli kõige kergem. Ta oli nii väike, ainult sõi ja magas. Suvel ei olnud probleemi sellepärast, et siis ei ole vaja nii palju riideid, aga kui sügis tuli, siis läks keerulisemaks,’’ avaldas Tõnu. Lapsele pidi siis riided selga panema, õues oli mudane ja muid segavaid faktoreid. Laps oli sügiseks juba tegus beebi, samas ta veel ei kõndinud, aga ei olnud ka ühe koha peal paigal. ’’Riietusesemed, mis lapsele selga panna, peavad olema nii-öelda kõigekindlad, aga samal ajal ta peab mugavalt tundma, et ta saaks liikuda. Kuna Sindia on meedik, siis ta täpselt teab ja kontrollib, kas laps ennast külmetab ja kuidas ennast tunneb. Ta oskab neid märke kehalt lugeda,’’ avaldas Tõnu. Armuleek süttis just looduses Paar kohtus aastaid tagasi samuti looduses ja tänaseks annaks nende kogemustest paksu raamatu kirjutada. ’’Kui ma Sindiaga esimest korda kohtusin, olles ise kogenud matkaja ja matkajuht, siis esimese asjana nägin dehüdratsiooni ja kurnatust. Mul oli vaja reageerida ja tajusin, et inimene pelgas mulle läheneda ning ma pidin tegema ise esimese sammu, et saaksin teda aidata,’’ meenutab Tõnu nende esimest kohtumist. Sügav suhe arenes samm-haaval ja küpses täpselt õige temperatuuriga. ’’Meil on olnud maailmavaateliselt erimeelsusi, kuid need nukid ja muhud on lihvitud.’’ Vahepeal on telefonist kuulda ka Sindia häält, kes on lapsega tegelemise selleks korraks üle võtnud ja aeg-ajalt samuti vestluses osaleb. ’’Meie rutiin on põnev. Sindia sünnitas jaanuarikuus, aga alates maist läks ta tööle. Sellest ajast alates panin mina oma tööriistad kuuri seisma ja olen täiskohaga lapsevanem, kes siis hommikul kell 6 võtab poisi. Mähin, toidan, pesen ja kasin teda,’’ avaldab Tõnu. Sindia alustab oma tööpäeva tavapäraselt kell 9. Neil on majas kabinet, milles naine teeb kodukontorit, kuid distsipliin on majas. ’’Me segame teda äärmisel juhul ja ainult siis, kui olen lõunasöögi valmis teinud.’’ Pere on viimased kuud toimetanud sellises rütmis, et neljapäeva õhtul lahkutakse kodust ja pühapäeval tullakse tagasi. Pikad nädalavahetused veedetakse loomulikult metsas. ’’Sihtkoha valime vajaduspõhiselt. Teeme oma elu näiteks sellega lihtsamaks, et ma tean, kus sihtkohas on näiteks allikad, sest siis on kohe vee mure ära lahendatud. Samuti teevad mõnikord meie sõbrad ise ettepaneku ja siis lähme sinna, kuhu nemad. Tihtilugu selgub paar tundi enne kodust lahkumist, et kas koht on poole tunni sõidutee kaugusel või mõne tunni,’’ sõnas Tõnu. Kuid armastus on paari vahel tuntavalt suur. ’’Sindia on kindlasti minu elu armastus,’’ sõnab mees härdal häälel keset vestlust. ’’Ma ei tea, kuidas mina sulle olen,’’ sõnab Tõnu oma naisele. Eemalt kostub hääl, et sina oled mulle samuti. See on ilus hetk, mida on isegi raske sõnadega kirjeldada, kuid Tõnu sõnul on ka armastus nende jaoks teatavas mõttes looduse kogemus. Mure tuleviku ja ühiskonna pärast Esimeses osas ’’Imikuga metsas’’ käis läbi ka teema, kus Tõnu selgitas, kuidas ta kriisideks ja võimalikeks hädaolukordadeks valmistub. Me elame äreval ajal, inimesed on harjunud, et kõik on olemas ja tegelikkuses ei tea, mis võib juhtuda. Paljud inimesed ja tsiviliseeritud maailm ei oleks kaoseks valmis. ’’Mets on valmistumise kõige viimane faas. Mängime läbi, et mingil põhjusel lakkab riik toimimast. Sa helistad 112 ja keegi enam toru ei võta ja elektrit pole. Selline olukord võib kesta paar nädalat, aga meil on loodud enda jaoks selline pidevalt värskendatav varustuse reserv. Ehk oleme valmis, kui on vajadus minna keskkonda, kus saame oma toidukastidega paar nädalat mõnusalt hakkama,’’ kirjeldas Tõnu. Kui keskkond on sobiv, hakkaks paar ette valmistama püsivamat varjualust, öösel paneks kuhugi põhjaõnged sisse. Kergelt öeldes selline passiivne korilus ja küttimine on Tõnul ning Sindial välja juba mõeldud, ’’Mina ei usu ühtegi vandenõuteooriat ja väldin kontakte selliste inimestega, aga mul on päris hea tutvusringkond teadlasi, kellel on kõikidel tuleviku suhtes suhteliselt morn pilk. Meie planeet on ülerahvastatud, tegelikult populatsioon võiks jääda alla ühe miljardi. Kui vaadata, mis toimub elektriturul, kuidas on viimase kümnendi jooksul põllumaa hind tõusnud, on hullumeelne,’’ arutleb Tõnu. Ta valmistab ka oma kasvavat poega ette, sest mehe sõnul peab hakkama just tema tõenäoliselt teatud asjade eest võitlema. ’’Minu missioon on kasvatada ta targaks ja tugevaks inimeseks, kes oskab noaga leiba lõigata ja ligimese haava siduda. Ta ei taga nii ainult enda ellu jäämise, vaid lausa kogukonna.’’ Lastega metsas ööbida siiski koheselt ei soovita ’’Kui keegi ütleb mulle, et meil sündis laps, väljas on ilus talvine ilm ja sa mõjusid inspireerivalt, ma lähen ka metsa, siis ütlen, mees sa ei lähe,’’ lausub Tõnu konkreetselt. Esimene matk ei tohi tema hinnangul olla Everesti tippu, vaid tuleb alustada kas või rabas jalutamisest. ’’Niimoodi on ka selle lapsega. Mul oli nii tohutu pagas, Sindial samuti, mille najalt me võisime minna. Me mängisime läbi stsenaariumid, et juhul, kui läheb üks või teine asi valesti, siis mis on plaan B, C ja D. Meil oli loodud võrgustik, kui midagi juhtub ja me telgime, siis kelle juurde me saame võimalusel öömajale minna. Kõik oli niivõrd läbimõeldud ja see oli nagu male, kus sa mõtled kolm-neli-viis käiku ette,’’ õpetas Tõnu. Tõnu soovitused, kuidas hakata kogu teekonnaga pihta: Mine esmalt lapsega ja tee metsas lõket, tee süüa perele ja vaata, kuidas sa ennast tunned. Tule õhtul koju tagasi, tee veel seda mitu korda. Üks kord siis võta telk kaasa, telgi auto lähedal, et juhul kui midagi läheb untsu, viskad oma asjad kokku ja sõidad koju tagasi. Kõik on nagu säästetud ebameeldivustest, kogu protsess peab toimuma samm-sammu haaval. Kogenud matkasell tõdeb, et tänapäeva ühiskond jääb loodusest aina kaugemale, sest inimesed on harjunud teatava mugavusega. ’’Paljudel on mugavuse lembus. Loodus seda ei paku, vaid võib pakkuda igasugu visuaalseid esteetilisi naudinguid. Meil kaob side loodusega ära, sest meil ei ole seda vaja kui ainult selleks, et aeg-ajalt minna ja teha seal piknik või matkata,’’ arutleb mees metsa tähenduse üle inimeste jaoks. ’’Aga uskuge või mitte, mina ei ole nii kõva mees, kes hüppab saunast külma vette. Ma imetlen neid inimesi, kes seda teevad. Minu jaoks on seda hullumeelne mõelda, et keegi tegeleb talisuplusega. Ma olen ka ikka lumehelbekene. Me naisega kardame külma, aga me oleme proovinud, kogunud varustust ja tuleb välja, et paljud asjad, mis tunduvad ulmelised, on tegelikult võimalikud,’’ sõnab Tõnu inspireerivalt. Uueks aastaks soovitab Tõnu olla inimestel just mõistlikud ja julged. ’’Soovitan olla külma peaga julge. Oleme elanud looduse keskel, aga tänaseks selle unustanud, aga seda on võimalik leida,’’ julgustab Tõnu.
