Miss Estonia 1997 ja Eesti Naise taskuhäälingu eestvedaja Kristiina Heinmets on oluline persoon ka saate ‘’Eestimaa uhkus’’ valmimisel. Ta proovib ise alati heatahtlik olla, kuid tõdeb, et oskamatusest näha inimestes halba, on see talle kurvalt kätte maksnud. TV3 ja Fenix Casino koostöös toimuv "Eestimaa uhkus" on Eesti ainus tänugala, kus tunnustatakse lihtsaid inimesi, kes on korda saatnud midagi erilist ja kangelaslikku - midagi, mida neilt oodatagi ei oskaks. Olgu nad siis virgad kogukonnaliikmed, elupäästjad või tublid abistajad, keda kindlasti ei unustata, sest nad seavad teiste heaolu enda omast ettepoole. ‘’Gala esimest saadet valmistasin ette, kui ootasin oma esimest last, täna on Airon 16-aastane. See on pikk aeg! See oli minu esimene suurem projekt pärast BFM-i lõpetamist ja see jääb alatiseks meelde,’’ jagab Kristiina Heinmets oma emotsioone saate produtsendina. Tal on kogunenud galalt rohkelt meeldejäävaid mälestusi. ‘’See hetk, kui auhinnasaajad saabuvad Tallinna Reaalkooli, nende lihtsate inimeste tagasihoidlikkus ja kohmetus. See annab kinnituse, et seda saadet on vaja,’’ on Heinmets veendunud ja lisab, et kõik vajame tunnustust ja soovime olla õnnelikud. ‘’Need inimesed on teinud veel midagi sellist, mis muudab nad eriliseks nende endi teadmata. Tunnustus on oluline ja seda magusam on selline võõras tähelepanu.’’ Sellel aastal on sees mitmed muudatused võrreldes eelmiste aastate saadetega. ‘’Saatemeeskond on harjunud koroonareegleid järgides töötama ja sellel aastal planeerime ette mitmed salvestust lühendavad võtted, sest reegleid on palju, mida praegused ettekirjutused nõuavad,’’ räägib Heinmets saate telgitagustest. Ta proovib ka ise elada nii, et teha pisikeste sammudena heategusid. ‘’Ma proovin olla alati heatahtlik, isegi kui minuga on halvasti käitutud. Eks oma liigse usalduse tõttu ja oskamatusest näha inimestes halba, on mulle ka kurvalt kätte maksnud. Ma ei oska ja täna enam ei soovi elada oma elu ja enda lähedasi inimesi mitte usaldades.’’ Heinmets lisab veel juurde, et kui keegi rikub kokkuleppeid ja teeb endast ise ohvri, siis see on selle inimese enda kodust kaasa saadud väärtushinnangute olematus ja psühholoogline probleem. ‘’Elu on nii suur ja värvikirev, täis positiivsust ning headust,’’ arvab ta. Talendikad ja musikaalsed lapsed Kristiina Heinmets on uhke oma kolme lapse üle, kellest muide kaks, on tõelised noored talendid. Kristiina jagas hiljuti sotsiaalmeedias oma pojast videot, kus ta mängib lummavalt klaverit. Tema sõnul jõuab muusika lasteni kahel viisil. Just läbi vanemate, kelle jaoks on muusika oluline või avaldab laps ise soovi. ‘’Kui vanem poeg avaldas 4-aastaselt soovi viiulit õppida, siis vaatasin sellele pigem viltu. Minu ettekujutuses peaks poiss ikka tegema sporti, mitte viiulit mängima,’’ avaldab ta. Kuid läks aga teisiti. ‘’Airon lõpetas aasta tagasi kiitusega Tallinna Lastemuusikakooli viiuli eriala. Noorem poeg läks venna eeskujul klaverit õppima ja piirdus algõppega,’’ sõnab Heinmets. Kristiina on mõistnud, et see muusika, mida beebi sündides kuuleb, mõjutab lapse valikuid ka vanemas eas. ‘’Aironi ajal olin suur klassikalise muusika kuulaja ja noorema pojaga enam mitte. See oli vanema venna lastelaulude aeg,’’ meenutab ta ja lisab, et kõige olulisem on muusika õppimise juures järjepidevus, iga päev kindel aeg harjutamiseks on vajalik. Kuidas oskavad lapsed siiski nii hästi pilli mängida? ‘’Iga andeka lapse taga on vanem, kes tagab lapsele võimaluse ja toetab igapäevaselt lapse huviharidust. See on mõnes mõttes töö, kanda hoolt lapse igapäevase harjutamise eest ja teha see alguses mänguliseks, et laps ei võtaks seda kohustusena,’’ märgib ta. Kristiina tõdeb, et hiljem tuleb omakorda teismelise reaktsioonid ja kasutusele tuleb võtta teised motiveerivad meetodid. ‘’Alati saab pooleli jätta, kuid minu jaoks on emana oluline, et laps viiks alustatu lõpuni.’’ Seetõttu pole pidanud ka tema lapsed pilli mängu nimel ka midagi ohverdama. ‘’See on olnud ikka hobi, kuid kevadel esineb ikka vastumeelsust kui sõbrad ratastega ukse taga kolistasid ja lapsel oli vaja harjutada eksamiteks. Siin tuleb teha kompromisse,’’ räägib Heinmets. Kuid ta pole kindel, kas pojad soovivad oma tulevikku ka muusikaga siduda. ‘’Kui aus olla, siis viiul on puutumatuna seisnud alates kooli lõpetamisest. Muusikakool on raske ja lõpueksamite valu on mõnda aega hinges. Olen ka ise lõpetanud klaveri eriala muusikakoolid ja tean, et pikem periood kulus selleks, et ma taas klaverimängu juurde tagasi läheksin,’’ räägib Heinmets omast kogemusest. Kuid ta on veendunud, et muusika ei kao kuskile ja tuleb tema poegade juurde kindlasti tagasi.
