Stereophonics avaldas albumi nimega „Scream Above the Sounds“

Marko Tiidelepp

Stereophonics on Walesi kingitus muusikamaailmale, sest just sealt on see äge rokkmuusika bänd pärit. Muusikat hakati tegema juba 1992. aastal ühes väikeses Walesi külakeses, mil nimeks Cwmaman. 

Bändi põhituumiku on moodustanud laulja ja kitarrist Kelly Jones, basskitarrist ja klahvpillimängija Richard Jones (siinkohal tuleb mainida, et Kelly Jones ja Richard Jones ei ole vennad, nad pole isegi sugulased) ning Adam Zindani, kes mängib kitarri ja on ka taustalaulja. Trummariks on praegu Jamie Morrison, varem on löökriistu mänginud Stuart Cable ja Javier Weyler.

Muusikaliselt on Stereophonicsi muusikat lahterdatud alternatiiveks rokiks, post-britpopiks ja lihtsalt rokkmuusikaks. Tunda on, et Stereophonics on saanud mõjutusi nii Pink Floydilt, The Wholt, Led Zeppelinilt, AC/DC’lt ja Sex Pistolsilt. Bänd on tuntud just laulja hääle poolest, mida on sageli võrreldud ka viskiga!

Ansambli debüütalbum „Word Gets Around“ ilmus 1997. Kaks aastat hiljem ilmus nende teine plaat „Performance and Cocktails“, mis saavutas juba suurt rahvusvahelist edu. Plaadil oli ka mitu hittlugu: „The Bartender and the Thief“, „Just Looking“ ja „Pick a Part That’s New“.

2005. aastal ilmus album „Language. Sex. Violence. Other?“ (sellel oli ka bändi üks edukamaid lugusid „Dakota“), mida müüdi maailmas 10 miljonit eksemplari! 

Täna võibki öelda, et Stereophonics on läbi aegade üks edukamaid Walesi rokkbände. 2007 ilmus nende album „Pull the Pin“ ja neist sai tänu sellele kaheksas bänd, kelle viis järjestikust albumit on tõusnud briti plaadimüügitabeli esikohale. Uskumatu saavutus, mida varem olid suutnud teha vaid The Beatles, Led Zeppelin, ABBA, Genesis, Oasis, Blur ja U2. Seega, võib öelda, et Stereophonics tõusis sellega üheks suurimaks bändiks läbi aegade! Huvitav on see, et Stereophonicsil muusikaauhindu väga palju ette näidata ei ole – võidetud on üks briti muusikaauhind, aastal 1998.

„Scream Above the Sounds“ on ansambli kümnes stuudioplaat. Selle on produtseerinud Kelly Jones ise, ka kõik laulud on tema enda kirjutatud.

Kohe alguses võib öelda, et see on ehe Stereophonicsi album, sest sedavõrd äratuntavad saundide ja helipildiga see bänd on. No ja loomulikult Kelly Jonesi hääl, see on ikka sama hea ja selline viskine, nagu bändi algusaastatel. Tasub kuulata kasvõi plaadilugu avalööki „Caught By The Wind“. Hea minekuga rokilugu, suurepärase ja meeldejääva harmooniaga, mida pärast esimest kuualmist suudad juba kaasa ümiseda. Justkui oleks 90ndad tagasi.

Samamoodi on hea mineku ja hea, rokiliku hingamisega laulud „Taken A Tumble“, „Cryin’ In Your Beer“ (selles loos on ka midagi bluusilikku) „Geronimo“. Stereophonics on aastate jooksul julenud mängida ka rahulikumaid lugusid, mida nad teevad ka uuel plaadil – „All In One Night“, „Before Anyone Knew Our Name“, „Boy On A Bike“ on heaks näiteks. Rahulikes lugudes on hea võimalus kuulata just Kelly Jonesi häält ja esitust, mis kuulaja kindlalt enda külge köidab.

Uus plaat on Stereophonicsilt ehe Stereophonics. Hea ja kaasakiskuv rokkmuusika, mis suudab ka rahulikumaid toone kuulajale pakkuda. Vahva on see, et Stereophonics on jäänud isendaks, ei ole hakatud midagi väga uut ega edevat. Tehakse muusikat sellepärast, et see on muusika ja näib, et meestel on hea meel selle üle, mida nad teevad.

Kuula Stereophonics uut albumit SIIT!

Kommentaarid puuduvad