Robert Finley on USA bluusi- ja soulilaulja-laulukirjutaja ning kitarrist. Pärast mitmeid kümnendeid pool-professionaalse muusikuna loobus ta ühel hetkel muusikast, kuid pöördus siiski (õnneks) muusika juurde tagasi ning avaldas debüütalbumi „Age Don’t Mean a Thing“ aastal 2016. Selle plaadi pealkiri on üsnagi õige, sest Robert Finley on 63-aastane, kuid võib öelda, et vanus ei loe tema puhul tõesti mitte midagi. Finley sündis ja kasvas Bernice’is, Louisiana osariigis. 11-aastaselt ostis ta endale kohalikust kaltsupoest kitarri ja hakkas harjutama. Üsna sageli käis ta kuulamas ja vaatamas gospelmuusikuid, et näha ja kuulda neid lähemalt ning uurida, kuidas kitarristidel sõrmed käivad. Seetõttu püüdis ta alati saada koha esimesse ritta. Aastal 1970 liitus Robert Finley armeega, ja temast sai helikopterite tehnik Saksamaal. Tundub, et täiesti teine maailm, kuid ka seal hakkas ta tegelema rohkem muusikaga, sest lõi armeebändi, olles selle kitarrist ja bändiliider. Ansambliga esineti Euroopas ja bänditegevus lõppes siis, kui Finley armeeteenistusest lahkus. Pärast naasemist armeest töötas ta poole kohaga tänavamuusikuna Louisianas ning vedas ka gospelansamblit Brother Finley and the Gospel Sisters. Lisaks töötas ta puusepana. Aastal 2015 halvenes mehe nägemine sedavõrd, et ta kuulutati ametlikult pimedaks, kuid õnneks oli olemas heategevusorganisatsioon Music Maker, mis aitab just vananevaid bluusimuusikuid ja nii avastati ka Robert Finley uuesti ning 2016. aastal naasis ta suurde muusikasse esimese stuudioplaadiga „Age Don’t Mean a Thing“. Muusikakriitikutele album meeldis väga, sest see oli suurepärane lõunaosariikide souli album, millel tunda mõjutusi James Brownilt, B.B. Kingilt ja Booket T and the MGs’ilt. Pärast plaadi ilmumist kohtus Robert Finley USA rokibändi The Black Keys laulja ja kitarristi Dan Auerbachiga, kes ka tuntud muusikaprodutsent. Dan Auerbach kinnitab, et tema arvates on Robert Finley kõige parem elusolev soulilaulja, mistõttu otsustas ta produtseerida laulja uue albumi ja kirjutas Finleyle ka uued laulud, abiks ka Nick Lowe ja John Prine. Nii saigi valmis uus album „Goin’ Platinum“, millel löövad kaasa paljud tunnustatud ja kuulsad muusikud – löökriistadel Jeffrey Clemens, basskitarril ja klahvpillidel Ray Jacildo, klahvpillidel Bobby Wood, kitarrist Russ Pahl, saksofonist Clint Maedgen, trombonist Ronell Johnson jpt. Laulus „You Don’t Have To Do Right“ mängib kitarri ka legendaarne 50ndate ja 60ndate aastate kitarrist Duane Eddy (paljud muusikasõbrad teavad kindlasti tema lugu „Peter Gunn“). Uuel albumil on lugusid, mis meenutavad veidi Tom Jonesi („Get It While You Can“, „Empty Arms“, Robert Finley hääl on suurepärane, selles on jõudu ja artistlikust), mõnusat ja ehedat bluusi („Three Jumpers“, „Compications“), 60ndate aastate popihõngust („If You Forget My Love“, „Honey Let Me Stay The Night“), valulist, suurepärase falsetiga lauldud souli („Holy Wine“) ja Motowni hõngu („Medicine Woman“). Igal juhul on Robert Finley album suurepärane kuulamine kõikidele souli ja bluusi sõpradele, ja tegelikult on ülimalt vahva, et tänapäevases maailmas tehakse siiski ka sellist muusikat, mis viib kuulaja ajas justkui tagasi. Üks viga sellel plaadil – sellel on ainult kümme lugu ja pikkust vaid 31 minutit, aga keegi ei keela kuulajal plaati ju algusest uuesti kuulata. Kuula albumit SIIT!
