Täna
13. aug
16...23
6...17
Homme
14. aug
19...24
6...16

Raamat

„Väike Nicolas“ kui üks armastatumaid prantsuse lasteraamatusarju!

10:00 18. november 2017
Autor: Marko Tiidelepp

Väike Nicolas” (Tänapäev) on üks armastatumaid prantsuse lasteraamatusarju, kus lisaks veidi üleannetule ja liigutavalt naiivsele Nicolas’le, tema vanematele ja õpetajatele askeldavad Nicolas’ vahvad klassivennad – paks Alceste, kes sööb kogu aeg, tugev Eudes, kes armastab kaaslastele vastu nina anda, Geoffroy, kelle rikas isa ostab talle kõik, mida ta tahab, Clotaire, kes on klassis viimane, ning Agnan, kes on õpetaja pailaps ja keda keegi ei eriti ei armasta. 

Väikese Nicolas’ esimeses raamatus tuleb muu hulgas juttu sellest, kui pööraseks võib minna ühe klassipildi tegemine, kuidas lõpeb päev, mil kooli külastab minister, mida arvavad ema ja isa, kui Nicolas toob koju koera, mis juhtub siis, kui Nicolas ja Alceste otsustavad proovida suitsetamist ja teevad koolist poppi, ning miks Nicolas solvub ja otsustab kodunt minema minna. 

Raamatusarja autor René Goscinny on peale Nicolas’ loonud veel sellised surematud koomiksikangelased nagu Asterix ja Lucky Luke. Goscinny vaimukalt lapsemeelset teksti ilmestab Prantsusmaa ühe armastatuma illustraatori Jean-Jacques Sempé ainulaadne marakrattide galerii.

Kui Sa plaanid sügisõhtutel lugeda sellist raamatut, mis on hästi lõbus ja naljakas, siis on „Väike Nicolas“ väga õige valik, sest see on tõepoolest väga-väga lõbus ja naljakas lugemine. 

Raamat räägib prantsuse koolipoistest, nende õpetajatest ja vanematest.

Kohe raamatu alguses saad tuttavaks raamatu tegelastega. Siin on neist muhedad pildid (nende autoriks on Jean-Jacques Sempe) ja paar lauset (teksti eest hoolitseb Rene Goscinny) nende iseloomustamiseks. Siin on peategelane Nicolas, kuid ka tema klassivennad Clotaire, Alceste, Agnan, Geoffroy, Joachim, Eudes, Rufus, siin on Marie-Edwige, Nicolas’ ema, isa ja vanaema, naabrimees, härra Bledurt, õpetaja, kes ongi lihtsalt õpetaja ja härra Puljong, kelle pärisnimi on veidi teine ja tema on koolis järelvaataja.

Raamatus on kokku 19 lugu.

Neist esimene on „Kallis mälestus“, milles üritatakse teha klassipilti. Kui klassis on kokku 35 poissi, kes kõik on üsnagi erinevad, siis ei taha klassipilt eriti hästi õnnestuda, sest kõigil oma arvamus ja nägemus, kuidas pildil olla ja mida teha. Asi lõpeb sellega, et ühel hetkel on pildistaja lihtsalt kadunud.

Teises loos „Kauboid“ üritavad Nicolas ja tema sõbrad mängida kauboisid ja indiaanlasi, kuid ka siin ei saavutata üksmeelt, kes on kes. Lõpuks tuleb mängu ka Nicolas’ isa ja ka naabrimees, härra Bledurt, kuid kas Nicolas’ isal on ikka puu kinni seotuna sedavõrd lõbus, kui Nicolas arvab?

Kolmandas loos „Puljong“ saame tuttavaks härra Dubon’iga, kes on koolis järelvaataja, keda kutsutakse Puljongiks. Mees ütleb lastele kogu aeg: „Vaadale mulle silma“ ja puljongis on ju munasilmad. Nii see hüüdnimi sündiski. Härra Puljong peab sel päeval asendama Nicolas’ klassis õpetajat, kes on haigeks jäänud. Loomulikult ei suju sel päeval klassis kõik nii, nagu härra Puljong sooviks.

Neljas lugu on „Jalgpall“, milles Nicolas’ klassi poisid üritavad pärast kooli Alceste kodu lähedal asuval tühjal krundil jalgpalli mängida. Jalgpallist suurt midagi välja ei tule. Poistel tuleb palju segadusest sellest, kes on kohtunik, kes on piirikohtunik, kes on kaptenid, miks tahavad kõik kesktormajad ollad, kuhu kaob Joachimi münt, mida loosimisel kasutati, miks poisid omavahel kaklema lähevad. Kõige lõpuks tuleb Alceste lagedale uudisega, mis tähendab seda, et jalgpalli täna ei mängita.

Viiendas loos külastab kooli inspektor ja loomulikult osutub ka talle suureks katsumuseks just Nicolas’ klass.

Kuuendas loos leiab Nicolas koolist välja tulles koera, kes näib olevat eksinud. Nicolas otsustab koera endaga kaasa meelitada. Selleks on vaja poolt šokolaadisaia. Nicolas paneb koerale nimeks Rex. Tal on koeraga suured plaanid – ta tahab õpetada koerale igasugu trikke, panna teda maja valvama ja bandiite tabama. Kodus on esialgu koerale vastu nii ema kui ka isa, kes siiski üsna ruttu leebuvad. Ja õhtul, kui koerale tuleb järgi koera tõeline omanik, siis on meeleolu hoopis teine. Koerast on hiiglama raske loobuda.

Ja veel, saame tuttavaks uue poisiga, kel nimeks Georges, keda hakatakse hüüdma Džodžoks. Ta on pärit Inglismaalt ja tulnud Nicolas’ klassi, et prantsuse keelt õppida. Prantsuse keelt poiss väga palju ei õpi, pigem vaid rumalusi, kuid ta osutub päris heaks poksijaks. Nicolas’ klassis on uus poiss vaid ühe päeva.

Nalja on selles raamatus veel ja veel. 

Saame lugeda, kuidas Nicolas emale sünnipäevaks suure lillekimbu hangib ja mis sellest koduteel järgi jääb. Saame tuttavaks Nicolas’ ema sõbranna tütre Louisette’iga, kes esialgu Nicolas’le ei meeldi. Tüdruk osutub üsna kõvaks kraaklejaks ja väga poisilikuks türdukuks, kes kõige lõpuks jalgapalliga ühe akna katki lööb. Loomulikult on süüdi Nicolas, sest tüdrukud ju sedasi ei tee. Vaatamaat sellele hakkab Louisette Nicolas’le meeldima ja poiss plaanib tüdrukuga tulevikus lausa abielluda.

Osaleme ka ministri vastuvõtu harjutamises, millest samuti head nahka ei tule. Saame lugeda sellest, kuidas Nicolas ja Alceste sigarit suitsetavad ja miks Nicolas’ isa ei tohi pärast seda kodus enam piipu tõmmata. Valmistume ka suureks koolidirektori lahkumispeoks – selleks on plaanis etendada näidendit „Pöialpoiss ja Saabastega Kass“, kuid kahjuks ei jõua see etendus lavale mitte kunagi. 

Loeme ka sellest, kuidas Nicolas saab uue jalgratta, millest pikaks ajaks rõõmu ei ole, sest Nicolas’ isa ja naabrimees lähevad vaidlema ja otsustavad teineteisest mõõtu võtta. Ühes loos on Nicolas ka kübe haige, selles loos kulub mitu pidžaamat, rohkelt isa täitesulepea tinti ja olulisi pabereid ning kulutatakse ema närvirakke.

Nicolas’ ja Alceste’i sigari suitsetamisest ma juba rääkisin, kuid ühel päeval ostustavad nad koolist ka poppi teha. See on üsna halenaljakas lugu, sest loo lõpuks on selge, et koolis oleks ikka palju parem olnud. 

Raamatu viimases loos otsustab Nicolas kodunt minema minna, kuid seda õnneks väga lühiajaliselt, sest õhtuks on ta jällegi kodus.

Raamatu lõpus saad lugeda sellest, kuidas raamatu autorid „Väikese Nicolas’“ lõid ja sellest, kes on Rene Goscinny ja Jean-Jacques Sempe.

Igal juhul on „Väike Nicolas“ täpselt nii naljakas raamat, et soovitan seda kindlasti lugeda.


Autor: Goscinny ja Sempe


Kommentaarid

Kommentaare 0
Ole esimene ja lisa oma kommentaar!