Lillelapsiku loomaaed on populaarne käsitööblogi, kus õpetatakse heegeldama põnevaid tegelaskujusid ja räägitakse jutte nende veidrast elust. Siin raamatus on ära toodud mitmekümne tegelaskuju valmistamise õpetus ja saab lugeda lugusid nende kohta. Pean tunnistama, et ma ei ole varem Lillelapsiku loomaaiast ja samanimelisest käsitööblogist midagi kuulnud, kuid ma usun, et selle põhjuseks on see, et ma ei ole ka suurem käsitööspets ega heegeldamis- ja kudumishuviline, kuid pärast selle raamatu lugemisest on mul hoopis teistsugune suhtumine, sest need Lillelapsiku loomaaia tegelased on väga-väga vahvad. Neil kõigil on rääkida oma lugu, neil kõikidel on oma hing ja mulle tundub, et ka heegeldamine võib tegelikult olla üks hiiglama vahva tegevus ja ajaviide. Raamatu sissejuhatuseks on vahva luuletus, mille viimased read on: „Sinu, minu, meie sisemistele lastele! Ära kasva suureks!“ Minu arust väga vahvad ja õiged mõtted. Seejärel räägib autor sellest, kuidas kõik alguse sai. Selgub, et esmalt tuli Freddi, poolemeetrise vööümbermõõduga parajalt tüse ja mõnusalt pehme triibik – igati paslik diivanipadjaks. Autor kinnitab, et see oli esimene katsetamine mohääriseguse lõngaga. Kui autor Freddit ring ringi järel heegeldas, hakkas loomake talle ka oma lugu pajatama. Niisama käitusid ka kõik järgmised karvased ja segased. Freddile järgnesid kohe Voldemar, Malle ja Heldur. Esimene nendest on täiesti keskmine kodumaine kassihärra, paras logard ja muidusööja. Malle on aga lillelaps ja üks paras jänku-preilna – aina käib, orashein hambus, muheleb ja unistab. Ta on ka hipi. Ja seejärel raamat algabki. Siin on kõikidest tegelastest vahva foto ja saame Lillelapsiku loomaaia tegelastega tuttavaks. Esimesena tulevad Esmaspäev ja Mändi Blu, seejärel Julius kes tuli alles hiljuti kapist välja. Ta elas nimelt pool elu välismaal, kaugel Mehhikos ja suureks saades tahab Julius olla sama cool kui Ženja Fokin. Siin on Ants-Ants, kes helge poiss, tagasihoidlik ja ehk veidi arglik, Priidik on ka, vahvalt punane, kuid oma pesakonna must lammas, kuigi tegelikult on ju ka tema ikkagi kass. Siin on ka vahvalt valge, punaste tupsudega Ngubu, kellega nalja ei ole. Siin on ka Joonatan, kes teadis juba päris pisikesena, et tahab saada mesilaseks ja eks ta selline ägedalt triibuline olegi. Mauno on veidi otu, keda kohalikud kraaded kutsuvad Kommuks, Turtsu on siil ehk Superturtsu, Mats on tehtud sini-must-valgetes värvides ja tal on hiiglama ägedad vuntsid, Donald on siil, kes on sama vallatu nagu Vau jäätis, kass Adolfil on käre vunts, Terje on tavaline tagasihoidlik rotiplika, kellel on ka vend, kel nimeks Toomas. Raamatus on veel ka Mänfred aka Mehu, kes on esialgu üsna tagashoidlik, kuid temast saab punkar, kes kinnitab, et punk pole surnud! Kuid ka see pole veel kõik. Raamatus toimetavad onu Aadu ja onu Udo, suurlinnakõuts Paavel, vanaonu Helmut, hullumeelselt triibuline Sander ehk Sassis Sass, küla kassikoori esimees Peetrus, Ameerika kääbuskass Benjamin, Vello, kes on üpriski tõsine kutsa, karihiir Ollga, vennad Ülo, Tõnis ja Jüri. Hetk tagasi mainitud koer Vellol on ka semu, selleks on koer Muki. Tegelasi on veel ja veel. Kui oled tegelastega tuttavaks saanud, nende pilte vaadanud ja nendest lugenud, siis saad hakata ka ise kätt proovima, kas oskaksid ka ise selliseid vahvaid tegelasi heegeldada. Saad lugeda amigurumist, mis on Jaapanist pärit stiil pehmete tegelaste (ka esemete) heegeldamiseks või kudumiseks. Selgub, et amigurumi tuleneb jaapanikeelsest sõnast ami ehk heegeldatud või kootud ning nuigurumi ehk täistopitud nukk. Marju Veeret kirjeldab lühidalt oma tööstiili ja töömeetodeid ning ka seda, et tavapärase puuvillase lõnga asemel kasutab ta mohäärisisaldusega lõngasid – tegelased ise on krutskeid täis, mistõttu ei saa ka lõngki alla jääda. Seejärel annab autor lugejale lühendid ja heegeldusvõtted, räägib sellest, mida vaja läheb, lisaks veel näpunäiteid, soovitusi ja nippe. Edasi juba mustrid. Esimesena on siin Esmaspäev, kes või mis on ühtlasi ka Mõmmikusuguvõsa algmuster, teisena Ants-Ants, kes või mis on kassisuguvõsa algmuster. Siin on matsakate miisude algmuster Benjamin, siin on kõuts Paavel, Turtsu, siil Donald, koer Vello. Selline vahva raamat on see „Lillelapsiku loomaaed“. Vahva on see, et siin saab lugeda igati humoorikaid ja lahedaid lugusid eelpool mainitud tegelastest, kuid lisaks on siin võimalik õppida ja kaasa teha käsitööd. Kuna tegelased on sedavõrd vahvad, nagu nad piltidel välja paistavad, siis usun, et on kindlasti palju neid, kes tahaksid ka ise proovida ja ka endale ühe ilmatuma uhke loomaaia valmis teha. „Lillelapsiku loomaaed“ (Tänapäev) Autor: Marju Veeret
