„Vaeslaps ja talutütar“ on vahva ja õpetlik lugu sellest, kuidas vanapagan läheb oma kolmele pojale pruute otsima. Vaeslaps kuulab hiire õpetust ja pääseb vanapagana pojale mehele minemisest. Rikas talutütar aga satub omaenda ahnuse lõksu ning ta võetakse vanapagana pojale naiseks. „Vaeslaps ja talutütar“ on üsna legendaarne muinasjutt, mis ka varem raamatuna ilmunud, seda 1969 aastal. Uus raamat on vana raamatu kordustrükk, kuid uus raamat on ilusas, tugevas köites, esikaanel on kasutatud kuldset glitterit ja see annab raamatule kauni sära. Paar sõna Juhan Kunderist ka. Ta elas aastail 1852-1888. Ta oli näitekirjanik, luuletaja, loodusloo õpikute autor ja pedagoog. Tema luulekogudest on kindlasti üks kuulsamaid „Kümme laulu“ (1876) ja näidenditest „Kroonu onu“ (1885). Muinasjutte on ta kirjutanud teisigi: „Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“, „Vigur rehepapp“, „Imelik peegel“ jt. „Vaeslapse ja talutütre“ lugu algab sellega, et vaene tütarlaps läks laupäeva õhtul sauna. Seal ta vihtles ja pesi vanakesi, mille eest sai mitukümmend korda aituma. Ise pääses ta saunalavale alles siis, kui teised saunalised läinud olid. Vaeslaps oli saunalaval, kui kuulis väljast, sauna läve eest kilinat ja kõlinat. Väljas peatus uhke kuldtõld nelja musta täkuga. Hobustel olid uhked kuld- ja hõbeehted. Kas tulijaks on uhke prints? Ei ole. Tõllast astus välja vanapagan oma ema ja kolme pojaga! Vanapagan sauna sisse tulla ei saanud, sest nõiamärk oli ees. Vanapagan vana kavalus ise, üritas tüdrukut välja kutsuda, kuid vaeslaps oli nutikas tüdruk, ütles, et ei saa tulla, kuna tal ei ole riideid. Vanapagan lubas kodunt riided tuua. Ütelgu türduk, mida tal vaja on. Sauna nurgas oli hiir, kes õpetas tüdrukut: „Üksi, üksi, õeke!“ Neiu küsiski siidisärki, mida läks tooma vanapagana noorim poeg, sest tema oli kõige kiirem. Särk saabubki ruttu, kuid nüüd oleks vaja veel ka kuldkörti. Noorim poeg toob ka selle, kuid vaeslaps talitab hiire õpetussõnade kohaselt ja küsib kõik asju ükshaaval. Nii küsib ta endale veel ka kirju vöö ja kaunid kingad. Lõpuks oli vaeslaps uhkeis riideis nagu kuningatütar. Kas nüüd tuleb vanapaganaga kaasa minna? Ei, sest uhkes tõllas pole heinu, mille peal vaeslaps oli harjunud istuma. Vanapagan saadab poja heinu tooma. Heinad kohal, kuid samal pilgul laulis kukk ja kadusid vanapagan ja tema kaaslased, kui ka uhke tõld ja hobused. Vaeslaps jäi üksi oma uhkete riiete, kuld- ja hõbeehetega. Vaeslapse uhket rikkust näeb talutütar, kes kohe uurima, kust need pärit on. Vaeslaps jutustab, kust need asjad sai. Järgmisel laupäeval toimetas saunas juba talutütar, kes ei võtnud kuulda hiire õpetussõnu ja ega sellisest asjast head nahka ei saa. Mis nüüd juhtuma hakkab? Seda ma ei saa sulle ära rääkida, sest nii oleks ma sulle juba kogu muinasjutu ära rääkinud. Igal juhul on see üks igati vahva ja õpetlik muinasjutt, mis kinnitab seda, et ei ole mõtet olla uhke, kõrk ega ahne, sest see ei lõpe hästi. Tuleb olla nutikas ja kuulata, mida ka teistel öelda on. Kaunid illustratsioonid on teinud Jutta Maisaar, kes on joonistanud kauneid pilte veel mitmesse suurepärasesse lasteraamatusse: „Õhtujutud“, „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“, „Huviline filmikaamera“, „Anneli Valge Nartsissi tänavalt“, „Vanaisa prillid“ jpt. Raamatu autor: Juhan Kunder
