„101 Eesti kunstiteost“ ehk olulised kultuurimärgid keskajast tänapäeva

Marko Tiidelepp

Igal rahval on oma kultuurimärgid, mida peetakse oluliseks, hinnatakse ja mille järgi tihti ka orienteerutakse laiemas kultuuriloos. Raamatu „101 Eesti kunstiteost” eesmärgiks on need kultuurimärgid esile tuua. Igast perioodist on ära märgitud mõni iseloomulik teos, mille kaudu lugeja saab liikuda keskajast tänapäeva.

„101 Eesti...“-raamatusari on uhke ja sisukas raamatusari, milles oma ala spetsialistid tutvustavad olulisi ja põnevaid teemasid ning valkondi. Raamatutes on juttu olnud Eesti ajaloost, kultuurist, loodusest ja paljudest teistest teemadest. Nii on selles sarjas kirjutanud Kaur Alttoa pühakodadest, Mati Õun ja Hanno Ojalo lahingutest ja laevadest, Juhan Maiste mõisatest, Ain Raal ravimtaimdest, Mart Juur plaatidest, Mart Laar ajaloo sündmustest, Toomas Kukk lilledest, Rein Veidemann kirjandusteostest, Eve Mägi lindudest, Peeter Ernits loomadest jne.

Kunstiteostest pajatav raamat on sarja kahekümnes raamat. Selle on kirjutanud Sirje Helme, kes on PhD, ta on olnud almanahhi „Kunst“ toimetaja, kirjastuse Kunst direktor, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja, õpetanud Eesti Kunstiakadeemias ning õpetab siiani Tartu Ülikoolis sõjajärgse kunsti ajalugu, ta on olnud ühtlasi ka Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Selle raamatu esimene kunstiteos on Karja Katariina kiriku raiddekoor, mis viib lugeja 13. sajandi lõppu või 14. sajandi esimesse poolde. Sirje Helme kinnitab, et Saaremaa keskaegsed kirikud on Eesti kunstiajaloos erilisel kohal: nad on kaunid oma arhitektuurselt vormilt, nad on olnud kaunistatud seinamaalingute ja peene raiddekooriga, neis kõigis on varjamatu väärtuslik eripära ja võlu. Autor peab kõige võluvamaks Karja Katariina kirikut Leisis. Saaremaa väikseim keskaegne kirik on eriline eeskätt oma kunstiteoste tõttu. Seejärel ongi pikemalt juttu, miks see kunstiteos on oluline, mida sellel kujutatakse, mida peaks jälgima ja vaatama. Loomulikult illustreerivad teksti ka fotod.

Teine kunstiteos selles raamatus on terrakotaskulptuurid Tartu Jaani kirikus. Sirje Helme tsiteerib Kaur Alttoad, kes on kirjutanud, et kogu Euroopa gootikas pole ühtki teist ehitist, mille terrakotaskulptuurid suudaksid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga.

Kolmas kunstiteos on Tallinna raekoja saali pingi külgteos „Tristan ja Isolde“, aastast 1374. Raekoda oli linna esindushoone, mille välimuses ja sisekujunduses pidi linna väärikus ja jõukus selgelt loetav olema. Mööbel, vaibad, seinamaalingud – kõik telliti tunnustatud meistritelt, ja nii ongi Tallinna raekojast kujunenud kõrgelt hinnatud kunstiteostega vaatamisväärne hoone.

Ka raamatu neljas kunstiteos on Tallinna Raekoja saalist ja see on pingi külgteos „Taavet ja Koljat“.

Viiendaks kunstiteoseks on raamatusse valitud 1478-1481 valminud Hermen Rode tehtud Niguliste kiriku peaaltari retaabel.

Sellele järgneb Bernt Notke „Surmatants“, 15. sajandi lõpust, mis on ilmselt rahvusvaheliselt meie kõige kuulsam kunstiteos. Kahjuks on sellest teosest järel vai 7,5 meetri pikkune algosa oma 13 figuuriga. Oletatakse, et algne maal võis olla 30 meetri pikkune. Pole teada, kellega surm edasi tantsis. Pole teada, kas töö paikneski algselt Niguliste kirikus ja mis juhtus kadunud maaliosaga. Tegu on väga erilise kunstiteosega, mille unikaalsust näitab seegi, et meie teos on ainus säilinud lõuendile maalitud „Surmatants“ maailmas. Lõuendile maalimine polnud sugugi iseenesestmõistetav ajal, kui religioosseid stseene kujutati kirikuseintel ning maali aluseks kasutati puitpaneele.

Ka järgmine kunstiteos selles raamatus on Bernt Notke tehtud, selleks on Püha Vaimu kiriku altar aastast 1483.

Loomulikult ei ole võimalik kõiki 101 selle raamatu kunstiteost siinkohal ette lugeda, sest se oleks vägagi mahukas ettevõtmine ja lugejal ei oleks hiljem avastamisrõõmu. Igal juhul on selles raamatus veel väga palju maale, skulpuure, arhitektuuriteoseid, isegi videokunsti. Esindatud on tuntud kunstiteosed ka 16, 17, 18, 19, 20 ja 21 sajandist. 

Kunstnikest nimetan veel mõned, kelle tööd on raamatusse valitud: Michel Sittow, Arent Passer, Gustav Adolf Hippius, Johann Köler, August Weizenberg, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kristjan Raud, Hando Mugasto, Konrad Mägi, Jaan Koort, Ado Vabbe, Eduard Ole, Eduard Wiiralt, Anton Starkopf, Olga Terri, Elmar Kits, Ülo Sooster, Günther Reindorff, Ilmar Malin, Enn Põldroos, Tõnis Vint, Malle Leis, Aili Vint, Toomas Vint, Jüri Okas, Raul Meel, Ando Keskküla, Ülo Õun, Vive Tolli, Olav Maran, Peeter Ulas, Olev Subbi, Jaak Soans, Tiit Pääsuke, Jüri Arrak, Lembit Sarapuu, Evald Okas jpt. Väga esinduslik loetelu, kas pole.

Raamatu tagakaanel tõdeb Sirje Helme, et 700 aasta jooksul ei muutunud mitte ainult kunst ise, vaid ka kunstiteose mõiste ja arusaamine kunstist. Mida lähemale tänapäevale raamatu autor jõudis, seda raskemaks valik osutus.

Vahva on ka raamatu autori mõte, et seda raamatut lugedes avaneb kaasaegsel kiirustaval ja infost üleküllastunud vaatajal võimalus võtta korraks aeg maha ja näha kunsti uutmoodi pilguga. Ja see ongi väga oluline.

Selle raamatusarja järgmine teos peaks olema Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa „101 Eesti ajakirjanduspala“.


Raamatu autor: Sirje Helme (Varrak)

 

 

 

Kommentaarid puuduvad