Sari „Maailm ja mõnda“ „Mõne hetke pärast vaatasin üles just siis, kui pulberlume laine Scotti endasse neelas. Ta kadus silmist. Hetkega sukeldusin oma auku ja ankurdasin end, lebades kirkal, mille küüs oli nõlva surutud. Lööki vastu võtma valmistudes mõtlesin, et nüüd see siis tuleb. Korraga oli pime ja vaikne. Tundsin, kuidas lumi üle mu selja voolas. Tuled kustusid sõna otseses mõttes. Hoidsin ja hoidsin. Siis näis laviin mööduvat. Mõtlesin juba, et olen pääsenud. Köis tõmbus pingule. Põmm! Meid mõlemat kinni pidada polnud mul lootustki. Scott lendas mäenõlva mööda allapoole, mina tema järel, ühendatud köiega, mis pidanuks olema meie päästja. Ja meie all oli 2500 vertikaalset meetrit kaljuseina.” 8000 meetrist kõrgemaid mägesid on maailmas neliteist. Mägironijate ülim eesmärk on tõusta nende tippu lisahapnikku kasutamata. Ameerika alpinist, Läti juurtega Ed Viesturs (1959) on terves maailmas kuues inimene, kes sellega hakkama sai. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et minu vanaema oli tõeline mägedest ja mägironimisest jutustavate raamatute, filmide ja saadete fänn. Ta kogus igasugu ajakirjade ja ajalehtede väljalõikeid kõigest sellest, mis oli seotud mägironimise, mägironijate ja üle 8000 meetriste mägedega. Omamoodi huvi selle teema vastu sain minagi just oma vanaemalt, mistõttu olen aastate jooksul läbi lugenud üsna mitu raamatut selle teema kohta, mis eesti keeles ilmunud. Meenutan: Norgay Tenzing, James Ramsey Ullman „Lumetiiger“ (eesti keeles 1960) (just see raamat oli ka minu vanaema lemmik, mida ta ikka ja jälle kätte võttis ning hoolega luges), Fritz Rudolph „Mäetippudel pole jumalaid“ (1966), Jon Krakauer „Hõredasse õhku“ (2000), Reinhold Messner „Mallory teine surm“ (2000), Raivo Plumer, Tõivo Sarmet „Everesti päevik“ (2005). Olen üsna kindel, et Ed Viestursist jutustav autobiograafiline raamat oleks kindlasti olnud samuti üks vanaema lemmikuid, sest sedavõrd huvitav ja põnev see raamat on. Ed Viesturs on USA mägironija, kes vallutanud kõik 14 8000-meetrist mäge (Everest, K2, Kangchenjunga, Lhotse, Makalu, Cho Oyu, Dhaulagiri, Manaslu, Nanga Parbat, Annapurna, Gasherbrum I, Broad Peak, Gasherbrum II, Shisha Pangma), mõned neist isegi mitmel korral. Selliseid julgeid ning vapraid inimesi väga palju ei ole. Tänase seisuga peaks neid olema 39, kuulsaimad kindlasti itaallane Reinhold Messner (tema oli esimene, kes suutis kõik 14 mäge vallutada), poolakad Jerzy Kukuczka (tema oli teine, kuid ta on kõige edukam, kes leidnud uusi marsruute tipputõusuks (9)) ja Krysztof Wielicki, šveitslane Erhard Loretan, britt Alan Hinkes, autsraallane Andrew Lock jt. On ka kaks naist, kes sellega on hakkama saanud – hispaanlanna Edurne Pasaban ja Gerlinde Kaltenbrunner. Ed Viestursi raamat on seetõttu põnev ja kaasahaarav, et mees jutustab mägironimisest täpselt nii nagu see on, ta ei ilusta asju, ta räägib ka mägironimise karmimast poolest, sest on ju aastate jooksul paljud mägironijad mägedes hukkunud, ja neid pole tegelikult sugugi mitte vähe. Neid on sadu, kui mitte tuhandeid. Teisalt üritab Ed Viesturs põhjendada seda, miks inimesed (sh tema) mägironimisega tegelevad, mis on selle võlu, rõõmud, tunded, mis inimest suurtes kõrgustes valdavad, milline on tunne, kui oled jõudnud mõne kõrge mäe tippu, kus saad viibida vaid hetke, sest juba on vaja hakata laskuma. Viestursilt on sageli küsitud: „Miks? Miks sa seda teed? Miks mägironimine nii tore on?“ Viesturs kinnitab, et see on igavene küsimus, millel on pidanud vastama kõik alpinistid, ja millele vaid vähesed on leidnud mõistlikke vastuseid. Temal endal on lühike ja pikk vastus. Lühike vastus on: „Kui pead seda küsima, siis sa ei saa kunagi teada.“ Pikemas vastuses ei ole mees sedavõrd nipsakas, kuid ta püüab selgitada, et on väga eesmärgile orienteeritud ja isiklikult motiveeritud. Tal on suur tegutsemisvajadus ja talle meeldib pingutada. Talle meeldivad asjad, mis pole liiga lihtsad, mis ei anna end liiga kiiresti kätte. „Mäed on selliste proovilepanekute jaoks imekaunis koht. Suur alpinistlik tõus on imeline segu rakustest ja intiimsusest. Raskused on nii füüsilised kui ka vaimsed. Kui keha on valmis, võib vaim sundida seda tegema uskumatuid asju.“ Viesturs ronis mägedes 1987-2005 ja üks olulisi tema motosid oli – allajõudmine on kohustuslik! Sageli on nii, et laskumine on veel ohtlikum kui tipputõus. Ed Viesturs jutustab sellest, kuidas ta mägironimiega tegelema hakkas, milline oli algus. Ta jutustab oma elust, õpingutest ülikoolis, tööst loomaarstina. Viesturs meenutab seda, kuidas ta tutvus oma naisega, kuidas ta teda kosis, kuidas sündisid nende kolm last. Pere on mehele väga oluline. Ta meenutab sedagi, kuidas temast sai tuntud alpinist (pärast tõusu K2-le 1994 sai temast esimene ameeriklane, kes oli alistanud suure kolmiku). Viesturs räägib ka sellest, et elukutseline mägironija ei ole lihtne olla, sest kuidagi on vaja ju ka raha teenida, selleks on vaja toetajaid, sponsoreid – põnev on lugeda sellest, kuidas mägironija endale toetajaid, sponsoreid otsib, leiab ja saab, mida need temalt ootavad. Sponsoritest toob Viesturs raamatus esile Mountain Hardweari, sest just selle sponsori saamine muutis võimalikuks kõik järgneva. Suureks abiks on mehele olnud ka JanSport, Outdoor Research, Wapiti Woolies, Rolex jt. Ed Viesturs kinnitab, et on ka selliseid sponsoreid olnud, kes ei suuda aru saada sellest, et kõik tipputõused ei tarvitse alati õnnestuda. Viesturs räägib oma sõpradest, teistest mägironijatest, paljud neist on sama kuulsad või veelgi kuulsamad kui Viesturs ise, näiteks soomlane Veikka Gustafsson. Paljudega on koos käidud mägedes, jõutud tippu, ja tuldud tagasi. On ka neid lugusid, mis pole ka Viestursi sõpradele kahjuks õnnelikult lõppenud ja eks mõned neist painavad ka meest ennast. Raamatus saab lugeja teada, millest koosneb mägironija varustus, kuhu kuuluvad saapad, kasisid, pikk soe pesu, fliiskombinesoon, fliisvest, fliisjakk, sulekombinesoon kapuutsiga, labakud mitte sõrmikud (Viesturs meenutab siinkohal maailmakuulsat mägironijat Herzogit, kes kaotas mägedes kindad 1950. aastal, mistõttu hiljem amputeeriti tal kõik sõrmed), paks villane kootud müts, nägu ja kaela kattav torusall, villasegune mask, prillid, kui kõik on seljas, siis näeb alpinist välja nagu Michelini kummimees. See on riietus, lisaks veel muu varustus: peegelkaamera, ronimisvöö, metallist kaheksa köiel laskumiseks, kirka, mis on Viestursi sõnul mägedes tema kõige kallim vara, suusakepp, et hoida tasakaalu, kimp vitsu, et marsruuti märgistada. Kuid ka see pole veel kõik. Juttu on telgist, magamiskotist jpm. Kuidas mägedes ädal käia, kuidas üüa ja juua. Juuakse vett, teed piima ja suhkruga, kohvi kondenspiimaga, kuid ka kiirsupid (Viestursile meeldib hernesupp), küpised, šokolaadid on olulised. Viesturs kinnitab, mida kõrgemale jõuad seda väiksem on isu. Kaasas on veel ka lisahapnik, pealamp, varuakud, esmaabikomplekt jpm. Raamatus on juttu sellest, kuidas mägedes IMAX’i filmi tehti, ja seegi polnud sugugi lihtne. Räägitakse sellest, mis juhtub inimkehaga suurel kõrgusel, katseid on tehtud ka Viestursiga. Juttu on treenimisest, et alpinist oleks heas vormis. Raamatu lõpus on juttu ka muudest asjadest – ekspeditsioon Baffini saarele Kanada Arktikas, kus kohtuti ka jääkaruga ja sõideti koerarakenditega, osalemisest New Yorgi maratonil, selle raamatu kirjutamisest ja loomulikult oma perest. Kõik, mis raamatus kirjas on väga-väga huvitav, mistõttu on seda üsna raske käest panna, sest tahad ju teada, mis juhtub, mis edasi saab. Raamatu autor: Ed Viesturs, David Roberts
