Rikkalikult illustreeritud lustakas juturaamat nooremale koolieale. Petronella Õnneseen armastab kõiki loomi. Tema koduküla ümbruskonnas on palju huvitavat ja sünnib imelikke asju ning Petronella uurib igat jälge! Tõelised loomasõbrad peavad tõsiselt riskima, et võtta kinni jultunud munavargad, taltsutada pesukarusid, päästa vaskusse – või lasta end armsatel gupidel musitada. Kolmas raamat Petronella Õnneseene sarjast, kus varem on ilmunud raamatud „Lugusid loomalastest“ ja „Loodusuurija lood“. Õnneseente juures toimub alati midagi! Loomulikult löövad jälle kaasa ka koer Niit, sõbranna Claudia ja vanaema Anneliese. Raamatu autor Dorothea Flechsig on töötanud aastaid ajakirjanikuna mitme ajalehe ja ajakirja juures. Aeg-ajalt kirjutab ta lugusid lastele. Ta on koolitatud stsenarist ning õpetab nii täiskasvanutele kui ka lastele loovkirjutamist. Eesti keeles on varem ilmunud kaks Petronella Õnneseene raamatut – „Lugusid loomalastest“ ja „Loodusuurija tööd“. Kas seekordses raamatus on igati vahvad, veidi humoorikad lood Petronellast, loomadest ja loodusest. Raamatu esimene lugu on „Maskiga varas“, milles selgub, et viimaste nädalate jooksul on Õnneseente maja ümber juhtunud palju iseäralikku. Aiaplätud olid veetud juurviljapeenrasse, prügitünn segi sobratud, pesulõksud rohu sisse laiali loobitud ja kõik maasikad lihtsalt ära korjatud. Petronella isa arvab, et süüdi on tüdruk, kuid Petronella kinnitab, et tema pole mitte midagi teinud. Ei möödu palju aega, kui varsti on üks suur tohuvabohu lahti nende pesuköögis, kus on jällegi asjad katki tehtud ja laiali loobitud. Petronella peab selle jama ära koristama, kuid tüdrukul tekib kahtlus, et selle taga võib olla mingisugune loom! Kes? Petronella otsustab veidi luurata, kuid esialgu ei too see loodetud tulemust. Seejärel laenab ta naabrite käest valvekaamera. Sellest ongi abi, sest õige varsti on näha, kuidas üks loom kaamera vaateväljas on ja selleks on… Ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis loomaga on tegemist, sest sel juhul kaoks lugemisel põnevus. Teises loos „Gupide lähedal“ on Petronella saanud oma koolivennalt kingiks mageveekalasid. Nüüd on tüdrukul 21 gupit, seitse kirjut isast kala ja neliteist emast, kes sedavõrd kirjud ei ole. Kõik kalad ujuvad akvaariumiveega täidetud läbipaistvas kilekotis ja Petronella kiirustab koju. Kodus peaks olema vana akvaarium, kuid oh häda, isa on selle keldris kõige ülemisele riiulile tõstnud, mistõttu Petronella ei saa seda kätte. Nii ei jää tal muud üle, kui vanni vesi lasta ja gupid sinna lasta. Vesi peab olema 23 kraadi soe, nii oli koolivend teda õpetanud. Petronella toob vanni aiatiigist ka paar rohelist veetaime, kive ja kenasti läikiva teokarbi, et gupidel oleks vannis lõbus. Lõpuks läheb Petronella ka ise vanni, et kaladega koos olla ja sõprust luua. Õnneks tulevad varsti ka tüdruku vanemad koju ja kalad pääsevad akvaariumisse, kuid Petronellal on kaladega ka edaspidi väga lähedane side. Kolmas lugu on „Pikanäpumehed varastavad pikk-kõrvu“. Üsna põnev pealkiri, kas pole. Petrinella ja tema hea sõbranna Claudia on läinud Puschkowi talu õuele. See on vahva talu, kus on alati midagi uudistada: vasikad, parditibud, kassipojad, kitsed ja pontsakad küülikud. Tüdrukutele meeldivad eriti palju küülikud. Hetkel on seal seitse suurt küülikut ja üks emme kolme väikese pojaga. Tüdrukud annavad neile porgandit süüa, kuni majast astub välja talunik Puschkow, kes teatab, et pikk-kõrvadel on viimane söömaaeg, sest homme tuleb nad kõik ära veristada, sest mehele on antud tellimus! See ehmatab tüdrukuid väga, sest küülikud on neile väga armsad. Nii otsustavad nad küülikud ära varastada ja need koju viia. Varastamine ei ole loomulikult ilus tegu, kuid eks see ole ju omamoodi päästeoperatsioon ja Petronella on ju igati suur loomasõber. Petronella isa ja ema on kodus üsna pahased, sest sedasi ei tohi asju lahendada, varastamine pole sugugi mitte õige tegu. Õnneks on Petronellal juba uus plaan, mis on vargusest palju etem. Mis plaan see on? Sellest pead juba ise edasi lugema. Neljandas loos „Tibud on kohal“ toimetab Petronella kanade ja tibudega ning aitab ühel kanal lausa haududa. Viiendas loos „Vaskussi õnnetus“ peab Petronella aitama vaskussi, kuna kanad on sellele liiga teinud. Petronella läheb haiget saanud vaskussiga loomaarsti juurde ja saab mõndagi põnevat teada. Kuuendas loos läheb Petronella koos vanaema Anneliesega Bornstadti metsa, et kaitsta haudumise ajal üht pistrikupesa. Nad peavad olema valves, et pistrikupesa ei langeks rüüstajate ohvriks. Loomulikult lähevad sündmused põnevaks, kuid Petronella vanaema on julge ja hakkaja naine. Raamatu lõpus on kaks lugu veel. Ühes neist räägivad teadlased pesukarudest. Millised need vahvad loomad on, mida nad söövad, millised on nende käpad, kui vanaks nad elavad jne. Teises loos räägib zooloog Uudo Timm pesukarudest ja teiste metsloomade pidamisest kodudes. Selline vahva raamat. Kaasahaaravad ja huvitavad lood loomadest. Palju humoorikaid juhtumisi ja igati lahe peategelane. Mõnus lugeda. Lahedad pildid on joonistanud Katrin Inzinger.
