„13-korruseline puuonn“ on ülimenuka lasteraamatusarja esimene osa

Marko Tiidelepp

Andy ja Terry elavad hämmastavas 13-korruselises puuonnis, milles on näiteks keeglirada, läbipaistev ujumisbassein, inimsööja-haide tünn, hiiglaslik katapult, salajane maa-alune labor, limonaadipurskkaev ning vahukommimasin, mis järgneb sulle ja tulistab automaatselt vahukomme suhu, kui oled näljane.

Andy ja Terry loovad koos väga naljakaid raamatuid: Andy kirjutab sõnad ja Terry joonistab pildid. Nende uue raamatu kirjutamine osutub aga peaaegu võimatuks, kuna seda takistavad muuhulgas kolmteist lendavat kassi, koletisest merineitsi, hiigelgorilla ja röhitsusgaasiga täidetud nätsumull.

„13-korruseline puuonn” on Austraalia lastekirjaniku Andy Griffithsi ja illustraatori Terry Dentoni ülimenuka lasteraamatusarja esimene osa.

“13-korruseline puuonn” on üks väga naljakas lasteraamat, võiks öelda, et tegemised ja juhtumised selles raamatus on lausa pöörased või pööraselt naljakad. Vahva on selle raamatu puhul juba see, et taaskord kaob ära piir juturaamatu ja pildiraamatu või koomiksiraamatu vahel, sest ka selles raamatus on väga suur tähtsus just piltidel. On ju siin mitmeid lehekülgi, millel ainult pildid, lehekülgi, millega püütakse edasi anda koomiksilaadseid tegevusi või lausa mõnda kummalist multifilmi. On lehekülgi, mis on näiteks lihtsalt mustad, sest süžee nõuab seda. Andy Griffiths ja Terry Denton katsetavad, kuidas lasteraamatuid hästi lahedateks teha ja see tuleb neil ka väga hästi välja.

Andy ja Terry on ennast selle raamatu peategelasteks kirjutanud ja joonistanud, kuigi selles raamatus on nad teismelised poisid või kübe veelgi nooremad. Nad elavad lahedas ja väga uhkes 13-korruselises puuonnis ja nad kirjutavad raamatuid. Seekord on asjaolud veidi kehvad, sest kirjastaja ootab nende raamatut ettenähtud tähtajaks, kuid selgub, et kutid pole veel midagi kirjutanud. Parandan, midagi on kirjutatud ja midagi on joonistatud, kuid see on ikka väga pisku.

Poisid üritavad kaotatud aega tagasi teha ja alustavad raamatu kirjutamisega, kuid neile tuleb vahele igasugu kummalisi ja veel kummalisemaid sehkendusi, võiks öelda, et lausa uskumatuid sehkendusi, kuid paari sõnaga asjadest veidi lähemalt.

Alguses saame tuttavaks Andy ja Terryga, kes elavad puu otsas, kus neil on 13-korruseline puuonn! Puuonnis on keeglirada, läbipaistev ujumisbassein, inimsööja-haisid täis bassein, väädid, millega kiikuda, mängude tuba, salajane maa-alune labor, limonaadipurskkaev, juurviljaaurusti, vahukommimasin jpm.  Uskumatu koht.

Andy ja Terry kinnitavad, et on juba mõnda aega kirjutanud raamatuid. Andy kirjutab teksti, Terry joonistab pildid. Kust saavad kutid oma raamatute ideed? Mõnikord mõtlevad nad need välja, teinekord põhinevad need asjadel, mis juhtuvad päriselt. Nagu näiteks see raamat.

Raamatu sündmused saavad alguse ühel hommikul, kui Andy ärkas ja läks hommikusööki võtma. Terry oli juba köögis ja “maalis kassi”. Terry ei maalinud kassist pilti, ta maalis päris kassi, helekollaseks! Terry soovis muuta kassi helekollaseks. Kassist peaks saama kanaarilind. Ja uskuge või mitte see õnnestubki. Ainuke probleem on selles, et kass lendab minema ja see on poiste naabri, Jilli kass Siidi. Jill tuleb ka kassi otsima, kuid poisid otsustavad Siidi äralennust mitte rääkida.

Hetk hiljem heliseb videotelefon. Helistajaks oli härra Suur Nina, kes on poiste kirjastaja. Mees on vihane, sest poisid pidid andma talle juba eelmiseks reedeks uue raamatu käsikirja, kuid käsikirja ei ole. Nüüd lepitakse kokku uus aeg – raamat peab olema valmis homme.

Terry pole pilte, Andyl on valmis uue raamatu neli esimest sõna: “Kord ühel ammusel ajal.” Seda pole tõepoolest mitte just väga palju.

Nüüd korraldatakse joonistusvõistlus, üritatakse üheksoos mõtelda, mis seal ammusel ajal võis juhtuda, kuid loomulikult on poistel ka igasugu segavaid faktoreid. Nii vaatavad nad televiisorist maailma lollakaima koera maailma kõige lollakamaid seiklusi ehk “Haukuva koera Barky show’d”, seejärel on plaanis vaadata ka järgmist saadet “Buzzy, põrisev kärbes!”, kui on õuest kuulda kellegi häält. See on postiljon, kes on toonud Terryle erisaadetise. Poiss on tellinud karbi mereahve. Lugeja saab teada, et meriahvidel on kolm silma, nad hingavad jalgade kaudu ja ehitavad tohutuid veealuseid kuningriike. Nüüd tuleb mereahvid ellu äratada, selleks on vaja saadetud karbis olevaid mereahvide munasid veega kasta. Kõik see võtab üsna pikalt aega ja lõpuks koorub üks mereahv, kes polegi mereahv, aga hoopis merineitsi, kellele hakkab Terry meeldima ja ta tahaks temaga abielluda! Veidi hiljem selgub, et merineitsi Mermaidia ei ole ka merineitsi, ta on hoopis merekoletis! Merekoletisest vabanemine võtab jällegi üsna kaua aega.

Seejärel otsustavad kutid raamatuga jätkata, kuid loomulikult on vaja hoopis süüa popkorni, juua limonaadi, röhitseda, teha nätsumulle, selle röhitsusgaasiga täidetud nätsumulliga ära lennata ja maanduda lõpuks vahukommidel. Sedasi sellest kirjutatavast raamatust küll head nahka ei saa.

Ühel hetkel saavad poisid siiski midagi valmis. Selleks on “Supersõrme seiklused”, millest saab ka selle raamatu lugeja osa. Tegemist pole teab mis kunstiteosega, kuid omalaadne raamatuke see ju on.

Supersõrme-raamatuke on valmis ja poisid otsustavad asuda uue juurde, kui saabub postiljon, kes toob Terry uue paki meriahvide munadega. Kuid ka selle pakiga ei lähe nii nagu Terry lootis, sest nendest munadest kooruvad päris ahvid, ahv ahvid, kes korraldavad uhkes puuonnis suure korralageduse, mistõttu tuleb need ahvid lausa minema lennutada.

Ja seegi pole veel kõik, sest lugeja kohtub veel üsna sõjaka hiigelgorillaga, kes on tulnud puuonni juurde hiigelbanaani nõudma, appi tulevad 13 lendkassi ja lõpuks… no lõpuks… ma ei saa ju lõppu siinkohal ära rääkida.

Igal juhul on see üks hiiglama äge ja kaasakiskuv lasteraamat ning väga naljakas lugemine ja vaatamine.


Raamatu autor: Andy Grifiths, Terry Denton (Pegasus)

 

 

Kommentaarid puuduvad