„Härra Hais“ ehk raamat kõige haisvamast haislevast haisukotist

Marko Tiidelepp

Härra Hais haiseb. Vähe sellest, ta ka haisutab. Ta on kõige haisvam haisukott, kes iial elanud. Chloe, härra Haisu sõber, ei pane sugugi pahaks, et härra Hais haiseb. See pole tema süü. Ta on ju ometi hulkur. Ja kui selgub, et hulkureid ähvardab tänavatelt äraajamine, otsustab Chloe härra Haisule oma vanemate aiakuuris salaja peidupaika pakkuda. Nüüd tuleb ainult kõik teha, et saladus välja ei tuleks.

Saladustest rääkides – härra Hais ei paista olevat sugugi see, kes ta esmapilgul, või noh, esmahaistmisel tundub. Chloe kahtlustab, et ta minevikus on varjul nii mõndagi põnevat, ja tüdruk kavatseb selle kõik igal juhul välja uurida.

David Walliams on üks Inglismaa menukamaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016) ja „Rotiburger” (2017).

David Walliams on üks muhe mees, kes on koomik, näitleja (mänginud sarjades „Little Britain“, „Big School“, „Tommy and Tuppence“), kirjanik, alates 2012. aastast ka veel kohtunik briti talendisaates „Britain’s Got Talent“ ja ta kirjutab lastele väga vahvaid, humoorikaid ja kaasakiskuvaid raamatuid. Tema lasteraamatuid on ilmunud üle 12,5 miljoni eksemplari ja tema raamatuid on tõlgitud 46 keelde. Sageli võrreldakse tema stiili teise lastekirjanduse legendi ehk Roald Dahl’iga.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks härra Haisuga, kes haiseb, haisutab ja haisleb. Ta oli kõige haisvam haislev haisukott, kes on iial elanud. Härra Hais oli hulkur, kel polnud kodu ja seepärast polnud tal võimalik end korralikult puhtaks pesta. Aja jooksul läks lõhn üha hullemaks. Kuid, tal on seljas kulunud tviidpintsak, kaelas kulunud kikilips, ei tea, kes on ta minevikus olnud. Härra Haisuga on tema väike must koer, Hertsoginna. Ta polnud mingit erilist tõugu koer, ta oli lihtsalt koer.

Härra Hais oli ühel hommikul linna ilmunud ja asunud elama ühel vanal puupingil. Keegi ei teadnud, kust ta tuli või ta võis teel olla. Enamasti olid linnaelanikud tema vastu kenad. Mõnikord poetasid nad ta jalge ette paar münti, enne kui vesiste silmadega minema tormasid. Aga keegi ei olnud temaga päriselt sõbralik. Keegi ei peatunud, et temaga vestelda.

Vähemalt mitte päevani, mil üks väike tüdruk otsustas viimaks julguse kokku võtta ja temaga rääkida – ja sealt meie lugu algabki.

Selleks türdukuks oli 12-aastane Chloe, kes ei olnud kunagi varem ühegi hulkuriga rääkinud. Ta ema oli tal keelanud „niisuguste olenditega“ rääkida. Chloe arvates nägi härra Hais välja nagu mees, kellel on väga huvitav lugu jutustada – ja kui Chloe midagi armastas, siis olid need lood.

Chloe teeb härra Haisuga juttu 25. detsembril. Jõulude ajal. Tüdruk uurib, miks härra Hais elab pingil. Härra Hais kinnitab, et see on pikk lugu, mida ta võib võib olla ühel heal päeval rääkida.

Chloe asutab ennast juba minekule, kui selgub, et tema seljale on pandud paberilipakas, millel kirjas „Luuser“. Ju oli seda teinud üks uhke kooliõde, Rosamund. Härra Hais kinnitab, et Chloe ei ole sugugi mitte luuser. Luuser on hoopis see, kes selle paberilipaka Chloe selja peale pani.

Chloe uurib härra Haisult, kas ta võiks mehele midagi tuua. Seepi? Seepi härra Hais ei soovi, sest ta alles eelmisel aastal käis vannis, kuid tal meeldivad vorstid, ta lausa jumaldab lihakaid vorste.

Edasi saame tuttavaks Chloe perekonnaga. Perekond Crum istub söögilauas. Televiisorist tulevad küll ägedad saated, kuid Chloe ema oli keelanud neil samal ajal telekat vaadata ja süüa. Ja tegelikult ega Chloe väga palju telekat ei tohtinudki vaadata. Chloe ema oli loobunud ilusalongi pidamisest, et kandideerida parlamenti, ja polnud kahtlust, et ühel päeval saab temast peaminister. Chloe isa oli valinud vaikse elu ega rääkinud enamasti midagi, kui just temaga ei räägitud. Isa oli kõigest nelikümmend, aga kiilanes juba ja hakkas kühmu tõmbuma. Ta töötas pikad päevad linnaserval autotehases. Chloel on ka noorem õde – Annabelle, kes on 10-aastane ja ta on väikene ninakas kukupai, kellele meeldis Chloe elu raskeks teha. Sel õhtul kaevab Annabelle Chloe peale, et Chloe on võtnud taldrikult vorsti ja peitnud selle salvräti sisse, mis loomulikult ärritab ema. Chloe peab vorsti taldrikule tagasi panema.

Pärast õhtusööki pesevad ja kuivatavad Chloe ja isa köögis nõusid. Chloe ütleb isale, et tahtis võtta vorsti hulkurile. Isa ei näi see mõte sugugi mitte häirivat ja ta avaldab türdukule saladuse, kus on peidus veel üks pakk vorste.

Järgmisel kohtumisel jutustab Chloe härra Haisule oma kodust. Selgub, et kodus pole kõik asjad õiglaselt paigas, sest Chloe ema eirab oma tütart ning on pühendunud oma nooremale tütrele, keda ta nunnutab. Chloe vanemad veetsid suurema osa oma elust olles Annabelle’i autojuhid, et tüdruk jõuaks tegeleda kõigi oma hobidega. Raamatus on kirjas ka Annabelle’i nädalakava ja uskuge mind, see on ikka päris hull.

Pikalt ei saa Chloe hulkuriga lobiseda, sest ta peab jõudma õigeks ajaks koju, et hakata lahendama matemaatikaülesandeid. Kodus ootab teda ees ema, kelle käes on üks Chloe koolivihikutest. See on matemaatikavihik, millesd polnudki matemaatikaülesanded, sest selles olid värvilised sõnad ja pildid. See oli Chloe kirjutatud muinasjutt tüdrukust, kes saadetakse kooli, kus kõik õpetajad on salaja vampiirid! Chloe arvates oli see palju põnevam kui igavad võrrandid, kuid ema on hoopis teisel arvamusel.

Ema rebib selle vihiku katki ja ütleb vihaselt, et Chloe peab haarama härjal sarvist ja keskenduma matemaatikale (Chloe on selles väga nõrk) ega laste eksitada end tobedatest lugudest. Muidu võib Chloe lõpetada nii nagu ta isa – töötada autotehases.

Chloe ja härra Haisu sõprus jätkub. Üheskoos käiakse isegi kohvikus, kust kõik teised külastajad ja müüjad minema jooksevad, sest hais on sedavõrd vinge, kuid härra Hais valmistab ise kohvi.

Saame lugeda ka Chloe ema valimiskampaaniast. Saame teada, millised on teama poliitika üsna karmid põhisuunad, mida on kokku 20. Neist viimane on: keelustada meie tänavatel kõik kodutud inimesed ehk seebipõlgurid. Nad on oht ühiskonnale. Ja mis veel olulisem, nad haisevad.

Kuna emal on selline plaan, siis otsutab Chloe härra Haisa tuua elama nende aias asuvasse kuuri. Kuurist leiab Chloe ühe kasti, milles on hunnik vanu, ühe ja sama ümbrisega CD-sid – virnade viisi albumit nimega „Põrgukiirus“ bändilt Saatanlik Siug. Chloe vaatab albumil levat pilti ansamblist. Sellel on kitarrist, kes nägi kangesti isa moodi välja!?

Härra Hais seab ennast kuuris sisse. Chloe toimetab talle süüa, kuid ka Chloe koju tekib üsna ruttu jube hais, mida tunneb ka Chloe ema...

Ühel ööl jutustab Chloe härra Haisule loo väikesest tüdrukust ja õpetajatest-vampiiridest, mis on vägagi põnev lugu. Sedavõrd põnev, et härra Hais arvab, et Chloe peaks kirjutama sellele loole järje.

Sel ööl saab Choe magada vaid ühe minuti, sest hommikul peab ta minema appi emale valimiskampaaniat tegema. Chloe otsib endale mantlit, kui avastab riidekapist peidus oleva isa. Selgub, et isa on jäänud ilma tööst autotehases, kuna autosid ei müüdud enam nii palju kui vaja. Ta tõdeb, et on kunagi mänginud ka kitarri. Isa palub, et Chloe sellest tööjamast emale midagi ei räägiks.

Samal öösel annab Annabelle suure kisaga märku, et Chloe toimetab midagi kuuris. Isa peab minema kontrollima, kuid ta kinnitab kuurist tagasi tullesm et kuuris polnud mitte midagi kahtlast.

Kas härra Hais on lahkunud? Chloe läheb hommikul asja kontrollima, kuid härra Hais on täitsa olemas. Ta küsib vaid hommikusööki, kuna kõht on tühi. Kuuris näeb Chloe vanaaegset fotot, millel oli kaunis noorpaar, uhke Rolls-Royce ja suursugune häärber. Härra Hais ei taha sellest fotost midagi rääkida ja peida selle hoopis ära.

Chloe on toas tagasi. Isa räägib tütrele, et nägi öösel kuuris hulkurit, kuid ei tahtnud sellest suurt numbrit teha, sest ei tahtnud Chloele mingit jama kaela.

Veel samal hommikul külastab Chloe ema ajakirjanik The Timesist, nimeks härra Tõre. Härra Tõre alustab intervjuud prou Crumbiga, kui elutoa akna taha ilmub härra Hais, kes soovib hommikusööki. Tema ei jaksa rohkem oodata.

Chloe kinnitab, et see hulkur, kes elab nende kuuris. Chloe ema on ehmunud, kuid ajakirjanikule näib see asi meeldivat, sest oli ju proua Crumb lubanud kodutud tänavatelt minema ajada, kuid see, et need oma kodudesse kutsuda, see oli midagi uut ja väga head. Ajakirjanik kinnitab, et see on uudis, mis jõuab kindlasti lehe esikaanele ja proua Crumbist võib saada uus peaminister. Chloe ema näeb siin oma võimalust ja hakkab hulkurile süüa valmistama.

Nüüd ma olen juba üsna palju Sulle raamatust ära rääkinud, kuid põnevaid sündmusi on siin veel.

Igal juhul ilmub artikkel ajalehes The Times ja lausa selle esikaanel. Peaminister kutsub nii Chloe ema kui ka härra Haisu telesaatesse „Küsimustetund“. Chloe soovitab härra Haisul enne saadet vanni minna, kuid mees „kümbleb“ hoopis tiigis, ka Hertsoginna käib tiigis ja selgub, et ta pole mitte must koer, aga valge koer!

Telesaade on igal juhul põnev ja omamoodi naljakas. See ei lõpe hästi Chloe emale, kuid toob ootamatut populaarsust härra Haisule. Chloe ema käratab telesaates, et härra Hais peab nende kodust lahkuma ja sellise jutu peale ei saa küll väga populaarne poliitik olla.

Härra Hais saab kuulsaks, isegi peaminister kutsub teda endale külla, kuid sellel vastuvõtul selgub midagi hoopis iseäralikku peaministri kohta.

Raamatu lõpus saad teada sedagi, kes on härra Hais, mis on tema elus juhtunud, et temast hulkur (nagu ta ise ütleb – uitaja) on saanud. Saad teada sedagi, mis saab Chloest ja tema perekonnast.

Igal juhul on „Härra Hais“ igati südamlik ja humoorikas raamat. David Walliamsi stiil on mõnus ja igati loetav ning kaasahaarav, tema huumor on peen ning omapärane, jutustamisstiil samuti.

Väga lahedad ja humoorikad pildid on joonistanud Quentin Blake.


Raamatu autor: David Walliams (Tänapäev)

 

Kommentaarid puuduvad