„Eestimaa looduse rekordid“ ehk sadakond huvitavat ja rekordiväärilist looduse osa

Marko Tiidelepp

See raamat on pühendatud Eesti looduse tippsaavutustele. Siit leiab pea sadakond huvitavat objekti, nähtust või elusolendit, mis ühel või teisel viisil rekordi väärilised.  

Eestimaa loodus on rekorditest tulvil. Meil kasvab ligi 50 liiki pärismaiseid puid. Kui leida igast liigist vanim, pikim ja suurima tüve ümbermõõduga puu, oleme saanud juba 150 rekordit. Aasta hiljem on need rekordid purustatud, sest puud on vahepeal vanemaks saanud ja suuremaks kasvanud. Seetõttu ei püüa käesolev raamat kõikvõimalikke rekordeid kokku koondada, vaid keskendub üksnes kõige olulisematele.
Mõnel juhul tuli rekorditiitel jagada mitme kandidaadi vahel, sest raske või lausa võimatu oli üht teisele eelistada. Sellistel puhkudel saab vaid rõõmu tunda Eesti looduse mitmekesisuse üle. Lisaks on rekordid erineva elueaga. Pole kahtlust, et Suur Munamägi jääb veel väga kauaks meie kõrgeimaks mäetipuks. Seevastu uus sooja- või sademeterekord võib sündida igal aastal.

Pean tunnistama, et mulle loodusraamatud meeldivad. Usun, et see omalaadne „kiiks“ sai alguse lapsepõlves, kui vanemad ja vanaema loodusraamatuid ostsid ning lugeda soovitasid. Tänaseks on raamaturiiulitel loodusraamatuid üsna rohkelt, kuid neid võiks alati rohkem olla.

„Eestimaa looduse rekordid“ on väga huvitav raamat, milles on juttu, nii nagu pealkirigi viitab, Eestimaa looduse rekorditest, kusjuures erinevad valdkonnad on jaotatud eri osadeks. Kokku on neid 18: pinnavormid, kivid, puud ja taimed, linnud, loomad, putukad ja ämblikud, kalad, seened, ainulaadsed liigid, jõed ja joad, järved, allikad, sood ja rabad, saared, rannikud, looduskaitsealad, ilmastikunähtused ja aeg. Teemasid on palju ja need koosnevad omakorda peatükkidest.

Raamatu alguses tõdeb Ülar Allas, et Eestis on rekordiraamatuid ilmunud varemgi. See teos on aga esimene, mis on pühendatud üksnes meie maa looduse tippsaavutustele. Siia raamatusse on koondatud pea sadakond kõige huvitavamat objekti, nähtust ja elusolendit, mis on ühel või teisel viisil rekordi väärilised. Lugeja leiab nende hulgast nii mõndagi üllatavat. Ka mina nõustun raamatu autoriga: üllatusi on selles raamatus mitmeid, kuid eks iga lugeja otsustab ise, mida on tema jaoks üllatus, millest on ta võib-olla ka varem kuulnud või lugenud.

Esimene osa räägib lugejale pinnavormidest. Alustame kõige kõrgema mäetipuga, milleks on Suur Munamägi. Saame teada, et esimese torni olevat Munamäele ehitanud 1812. aastal Vene soldatid. See olevat aga saanud nii kõrge, et hakkas mere peal laevu eksitama. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli torn lammutada. 

Suurele Munamäele järgneb Kohtla-Järve poolkoksimägi, mis on kõige kõrgem tehismägi. Seejärel juba kõige kõrgem voor (Laiuse mägi), kõige künklikum maastik (Karula rahvuspark), kõige suurem ürgorg (Kütiorg, millel on pikkust 4,7 kilomeetrit ja laiust kuni 600 meetrit). Juttu on selles osas veel koobastest, puuraukudest, meteroriidikraatritest, liivakivipaljandist, karstialast.

Raamatu teine osa on kividest. See algab mahult suurimate rändrahnudega, milleks on Ehalkivi ja Muuga kabelikivi. Lugeja saab teada, et hiidrahnuks nimetatakse sellist rändrahnu, mille pikem mõõde on vähemalt 10 meetrit või ümbermõõt üle 25 meetri. Eestis on teada ligi 120 hiidrahnu ja selle näitaja poolest olema Euroopa rikkaim maa. Edasi on juttu kõige suuremast veealusest hiidrahnust (Toodrikivi, see on Eesti territooriumi suurim hiidrahn, kuid see asetseb merepõhjas), kõige suurematest rändrahnudest (Tammispea suurkivi ja Vaindloo hiidrahn). 

Kas tead, et kõige suurem kivikülv on Käsmu kivikülv, kõige suurem ohvrikivi on Ukukivi, mis asub Tallinnast 30 kilomeetrit edelas, Lossi talu maadel ja kõige suuremate lohkude arvuga kivi on Assaku nõiakivi.

Raamatu kolmas osa on „Puud ja taimed“. Lugeja on kindlasti kuulnud, et Eesti kõige vanem puu on Tamme-Lauri tamm, mida paljud inimesed on ka oma silmaga vaatamas käinud. Sama puu on ka kõige jämedam puu, kuid jagab seda tiitlit koos Rasina remmelgaga. 

Edasi räägitakse meile Eesti kõige kõrgematest puudest, haruldasemast puuliigist (tuhkpihlakas), esinduslikumast tammikust (Mihkli tammik), metsasemast maakonnast (Hiiumaa), väiksemast õistaimest, kiiremini kasvavast taimest (humal), suuremast marjast (kõrvits), liigirikkamast puisniidust jm.

Neljas osa jutustab meile lindudest. Kõige väiksem lind on pöialpoiss, kes kaalub kõigest 5–7 grammi, seega ligikaudu sama palju kui 20-sendine euromünt. Linnukese pikkus on umbes 9 sentimeetrit. Kõige väiksem röövlind on  värbkakk, kellel pikkust kõigest 15–18 sentimeetrit ja kaal ainult 50–70 grammi. 

Kõige raskem lind on kühmnokk-luik, kõige suurema tiibade siruulatusega lind on sookurg, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 2,5 meetrini. Kõige kiiremad linnud siinmail on piiritaja ja rabapistrik, kõige pikema rändeteega lind on randtiir ja kõige linnurikkam paik on loomulikult Matsalu rahvuspark. 1997. aasta maikuus loendasid ornitoloogid Haeska tornist ühe ööpäeva jooksul 128 linnuliiki.

Viies osa viib meid loomadeni. Kõige suurem metsloom on põder, kõige väiksem imetaja on kääbus-karihiir, kõige väiksem kiskja on nirk ja kõige haruldasem imetaja on euroopa naarits.

Kuues osa tutvustab meile putukaid ja ämblikke, seitsmes osa kalu (kõige suurem mageveekala on säga, kõige väiksem kala on pisimudil, kõige suuremaks püütud kalaks on atlandi tuur, kes leiti siplemas räimekastis 1996. aastal. Kala oli 290 sentimeetrit pikk ja 136 kilogrammi raske! Atlandi tuur sai nimeks Maria. Tema topist säilitatakse praegu Eesti loodusmuuseumis ja tema seljafilee leidis tee Tallinna restorani Gloria, kus sellest valmistati 268 portsjonit rooga nimega Balti Sümfoonia.

Loomulikult ei saa ma tervet raamatut siinkohal ümber jutustada, kuid lugeja saab sellest väga sisukast ja huvitavast raamatus lugeda veel seentest, ainulaadsetest liikidest (Saaremaa robirohi, jaanimardikas, emakala, rästik, jugapuu), jõgedest ja jugadest (kõige pikem jõgi, kõige suurema langusega jõgi, kõige suurem looduslik juga, kõige kõrgem tehislik juga), järvedest (kõige suurem järv on Peipsi järv, kõige suurem Eestile kuuluv järv on Võrtsjärv, kõige suurem tehisveekogu on Narva veehoidla, kõige sügavam järv on Rõuge Suurjärv jpm), allikatest, soodest ja rabadest (kõige suurem raba on Võlla raba, kõige sügavam soo on Vällämäe soo), saartest (kõige suurem saar on Saaremaa, kõige väiksem saar, kus elab inimene, on Pihelgalaid), rannikutest, looduskaitsealadest, ilmastikunähtustest (kõige kõrgem õhutemperatuur, kõige madalam õhutemperatuur, kõige suuremad sademetehulgad, kõige suuremad raheterad, kõige paksem lumikate, mis mõõdeti 1924. aasta veebruaris Lasnamäel – selle paksus oli 104 sentimeetrit!) ja ajast (aasta kõige pikem päev on suvine pööripäev, aasta kõige lühem päev on talvine pööripäev).

Selline huvitav raamat, sellised huvitavad teemad. 

Raamatus on ka väga palju väga ilusaid fotosid, mille autoriteks on Karl Adami, Remo Savisaar, Ragnar Vutt jt.

Kommentaarid puuduvad