„Onu Mati, loomaarst“ on tõeliselt naljakas lasteraamat

Marko Tiidelepp

Onu Mati ei ole päris tavaline onu. Ta on maailma parim loomaarst ja tunneb ennast kõige mõnusamalt just nimelt loomade seltsis. Näiteks äratuskella asemel on tal kukk. Ja kui teised inimesed lähevad vanni kummist pardiga, siis onu Mati võtab vanni kaasa päris ehtsa hane. Jalutamas käib ta elevanti ja parkimiskohal hoiab ehtsat jaaguari. Rotte ei ole onu Mati jaoks kunagi liiga palju ning kirpe ja täisid kannab ta lausa taskus kaasas.

Sõbrad ja tuttavad on onu Matil ka isemoodi: mustkunstnik, kellel on jäneste kübarast väljatõmbamise sõltuvus, president, kes teeb ootamatult hästi prääksuga kükke, maailma rikkaim koer, kellel on koguni isiklik saba tagaajaja, ja onu Girik, kes aretab esmaklassilisi inimsööjatiigreid – süleloomadeks. Rääkimata naabritädist, kes kasvatab oma korteris kasside asemel kaameleid.

Mõned lasteraamatud on kohe sedavõrd naljakad, et neid on raske käest panna ja need sobivad lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Onu Mati, loomaasrt“ ongi just selline raamat, mida loed ja itsitad, loed edasi ja itsitad jälle. Selline tõeliselt hea tuju raamat, mis kirjutatud mõnusa huumoriga.

Esimeses peatükis saame onu Matiga tuttavaks. Onu Mati oli loomaarst, maailma parim loomaarst, sest tema kabineti seinal oli aukiri: „Onu Mati, maailma parim loomaarst“. Lapsena unistas onu Mati hoopis teistsugustest ametitest. Viieaastaselt tahtis ta saada liivalosside ehitusinseneriks, kuueaastaselt udujutuvestjaks, seitsmeselt Ameerika mägede proovisõitjaks, kaheksaselt kosmonaudiks või kauboiks või deteltiiviks. Onu Mati oleks hea meelega olnud kosmosekauboi, kes lahendaks kadunud lehma juhtumi. Kümneaastaselt tahtis onu Mati hakata kurjategijaks, kes teeks ainult head kurja.

Läks üksjagu aega, ene kui onu Mati hakkas aru saama, et tema tõeline kutsumus oli olla hoopis loomaarst.

Teises peatükis saame teada, et onu Mati töötas loomaaias ja tal oli komme sealt tööd koju kaasa võtta. Vahel võttis ta koju kaasa natuke tööd, näiteks karbitäie harilikke maipõrnikaid või roninastiku, vahel jälle rohkem, näiteks vesipühvli või paari kaelkirjakuid. Nii oligi onu Mati kodu, kesklinna kahetoaline köögiga korter, õhtelugu loomi-linde puupüsti täis. Siinkohal tuleb mainida, et naist onu Matil ei olnud. Kuna onu Matil oli kodus palju loomi-linde, siis tegid need ka palju lärmi, kuid naabritega oli onu Matil vedanud. Naabreid oli onu Matil ainult üks, ja see töötas muusikakoolis kojamehena. Seetõttu oli tema igasugu lärmiga harjunud.

Kolmandas peatükis sõidame onu Matiga trollis. Tema tööpäev loomaaias lõppes kell viis ja loomaaiast koju sõitis ta kella poole kuuese trolliga, sest see troll oli alati tühi. Kella poole kuuese trolli juht oli suur loomasõbaer, mistõttu ta ei pahandanud, kui onu Matil loomad kaasas olid. Nii sõitsid trolliga hüäänid, mägigorilla jpt. Üks kord sai onu Mati trollijuhi käest siiski ka riielda, kuid seda mitte loomade pärast, aga hoopis millegi muu eest.

Ühes peatükis külastab loomaaeda härra president, kellel olid ümmargused öökulliprillid ja mummuline kikilips. Onu Mati tutvustab härra presidenti kõikidele loomaaia elanikele, kusjuures härra president oli muhe mees, kes püüdis ka kõiki loomaaia elanikke lõbustada.

Lugejal õnnestub käia koos onu Matiga riigi sünnipäeval ka paraadil. Sellisel paraadil, kus olid sõdurid, püssid ja tankid. Onu Mati tuli paraadi vaatama ninasarviku seljas. Ta sattus seisma ühe tanki kõrvale. Selle tanki juhiks oli sõdur, kes armastas uhkustada, kuid lõpuks sai temast hoopis loomaaia aednik.

Me käime onu Matiga ka Saksamaal, kus ta kohtus ühe nutika hobusega, kellel oli nimeks Kaval Hans. Nutikas hobune oskas arvutada või vähemalt selle hobuse omanik lasi rahval sedasi arvata. Onu Mati oli samuti nutikas mees, ja tema sai üsna ruttu aru, et siin tegeletakse hoopis valetamisega. Onu Mati otsustas tõe päevavalgele tuua. Lõpuks pääses Kaval Hans hobusekoplisse, mis meeldis talle palju rohkem, kui linnaväljakul arvutamine. Tänutäheks saatis Kaval Hans onu Matile kirja, sest ega see, et hobune ei oska arvutada, ei tähenda, et ta ei oskaks kirjutada!

Saksamaal ootas onu Mati rongijaamas lennukit, et tagasi koju seilata. Selles jaamas kohtas onu Mati ka viit koera ja koeraomanikku – üks neist oli hispaanlane, teine Tšehhi- ja kolmas Taimaalt, neljas oli türklane ja viies venelane. Koeraomanikud suheldud said, sest nad oskasid kõik pisut suahiili keelt! Koertega oli veidi keerulisem lugu, sest nemad ei saanud üksteisest aru. Kui mängu tuli üks kohalik kass, siis leidsid ka koerad ühise keele.

Ühes loos sai onu Mati ühel suvepäeval väga kõva nohu. Nohu oli nii tugev, et onu Mati pisi vahetpidamata nuuskama. Onu Mati otsustas minna apteeki nohusalvi ostma. Ta pani jalga karupüksid, selga kasuka ja pähe karvamütsi ning asus teele. Järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et kesklinnas nähti liikumas kurjalt möirgavat ninaahvi!

Ma ei saa Sulle kõiki onu Mati juhtumisi ära rääkida. Sel juhul oleks lugemine ju hiiglama igav. Kuid, selles raamatus saab onu Mati teada, et torusiil ei olegi siil, et kõik Jürid ei olegi torujürid. Juttu on ka kange kaelaga kangekaelsest kaelkirjakust, keda onu Mati pidi ravima, koju unustatud prillidest, jänesepabulatest ja rosinatest šokolaadis, kaamelitädist kelle kaameleid pidi onu Mati valvama, teadusele tundmatust loomast, kes osutub olevat hoopis tulnukas planeedilt Julius X, loomade toitmisest loomaaias külastajate poolt, mis on ju rangelt keelatud, kuigi onu Matile võiks ju Lehmakese komme ikka tuua. Juttu on elevandist portselanipoes, onu Mati õest tädi Matildast, mustkunstnik onu Aadust, norskavast elevandist, maailma pikima sabaga loomast, kes külastab loomaaeda, maailmakuulsast seiklejast Metsikust Billist, loomade kasutusjuhenditest jpm.

Igal juhul on selles raamatu nalja nabani ja rohkemgi veel! Väga mõnus lugemine.

Väga lahedad pildid on joonistanud Anni Mäger, kes joonistanud väga lahedaid pilte ka sellistesse raamatutesse nagu „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (Markus Saksatamm), „Salasõna“ (Wimberg), „Limpa ja mereröövlid“ (Andrus Kivirähk), „Nelja nimega koer“ (Jaan Rannap) jpt.

Ja kui Sulle Priit Põhjala uus raamat meeldis, siis tasub kindlasti lugeda ka tema teist vahvat lasteraamatut „Mu vanaisa on murdvaras!“, mis ilmus paar aastat tagasi.

 

Kommentaarid puuduvad