„Lihtsalt spagetipoiss“ ehk südamlik ja kaasahaarav lugu poisist, kes armastab koomikseid

Marko Tiidelepp

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.
Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi. Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.
Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks.  

Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Lara Willamson kirjutab väga lahedaid, südamlikke ja nutikaid lasteraamatuid, millest annab tunnistust ka tema eelmine eesti keeles ilmunud raamat „Poiss, kes sõitis tugitoolis üle ookeani“. Tema raamatud ei ole just pere kõige pisematele mõeldud lasteraamatud, pigem vanusele 10-13 eluaastat. 

„Lihtsalt spagetipoiss“ on jällegi väga lahe, südamlik ja kaasahaarav lugu. Raamatu esikaanel on kirjas: „Ei pea olema super, et olla kangelane“.

Selle raamatu kangelane/peategelane on 11-aastane Adam Butters, kes armastab koomikseid. Tema lemmiktegelased on titaanlased, väikesed rohelised kuuolendid. Adam ei ela mitte Kuul, vaid planeedil Maa. Kõige ülemise korruse korteris Pegasus Park Towersi majas nr 53. Adamile meeldivad päikesepaiste ja vana kaisukaru, talle meeldib ka spagetirõngaid süüa. Ta kannab tuttmütsi, sest tunneb ennast sellega kindlalt. Adami perekonnas on ka koer, keda pole tegelikult olemas. See on nähtamatu koer nimega Viineripirukas ja ta on Adami noorema õe, 6-aastase Velveti oma. Adamil on ka vanem õde, kes on Adami enda sõnul kahjuks päriselt olemas. Tema nimi on Minnie. Adami jaoks on kõige tähtsamad tema elus tema ema ja isa, ja kogu universumis pole kusagil parem kui nende juures.

Adami isa nimi on Clark ja tema pärast Adamile koomiksid meeldima hakkasidki – tema armastab samuti titaanlasi. Adami ema Sinead on Adami sõnul lihtsalt parim. Adami ema ütleb pojale, et ta on tema südameke. Ema ütleb, et Adam on temasse läinud, aga see pole võimalik. Asi on selles, et Adam ei saa kuidagi emasse läinud olla, sest ta pole Adami pärisema. Ja isa ei ole ka Adami pärisisa.

See on raamatu sissejuhatav osa. Seejärel saab lugeja teada, et just eile tuli Adami õpetaja proua Chatterjee huvitavale ideele, et Adami klass peaks ühe projekti jaoks oma sugupuu meisterdama. See tuletas Adamile meelde, et ta on adopteeritud. Adam sooviks oma pärisema kohta rohkem teada, mistõttu otsustab ta teha oma sugupuu just temast.

Adam teab sedagi, et kuskil on tema jaoks tähtis ümbrik, mille ta võib alles siis lahti teha, kui saab kuueteistaastaseks. Adamile tundub see ümbrik põnev, sest seal võib olla kirjas kust ta pärit on, kus ta sündis, mis oli Adami pärisema nimi ja miks pidi ta Adami ära andma.

Algamas on koolivaheaeg ja lapsed saavad ülesande leida sugupuu jaoks nii palju infot, kui nad suudavad, et nad saaksid kooli tagasi tulles kohe oma sugupuu kallal tööle hakata.

Seejärel hakkavadki sündmused raamatus arenema.

Adam otsib kodus seda salapärast ümbrikku, mille ta ka leiab. Selgub, et tema nimi on tegelikult Ace Walker. Vahva ja uhke nimi, sest Ace tähendab ju ässa! Pärisema nimi peaks olema Rose Walker. Adam otsustab, kui tema pärisema pani talle sellise nime, siis saabki temast superkangelane, tõeline Äss! Superkangelane, keda hakkavad kõik armastama. Kõik armastavad ju superkangelasi, sest nad on suurepärased! Seejärel paneb Adam kirja omadused, mis peaksid ühel ideaalsel superkangelasel olema. Lisaks veel viis lihtsat sammu, kuidas superkangelaseks saada. Kindel on see, et lihtne see ei saa olema.

Umbes samal ajal kuuleb Adam, kuidas ema ja isa omavahel sosistavad. Juttu on millestki tähtsast, mis toob kaasa suuri muutusi? Kuid mis see tähtis on? Seda Adam ei kuule.

Seejärel lähme koos Adamiga vetelpäästekursustele, kus Adam ei suuda superkangelane olla, pigem saab seal superkangelaseks üks teine tegelane, kes Adami basseinist päästab. Lööme kaasa ka Adami õnneostingutel, millesse annab oma panuse ka Adami klassivend Väike Eric, kes väga hästi joonistab. 

Lugeja osaleb ka nähtamatu koera sünnipäeval, kuigi Adamil on tunne, et emal ja isal on midagi väga olulist, mida nad ei ole veel välja ütelnud. Samas kogeb Adam pidevalt ka seda, et tema perekond armastab ja hoiab teda.

Adami klass peab kirjutama tunnis kellelegi oma perekonnast kirja. Adam otsustab kirjutada oma pärisemale ja ta küsib väga tõsiseid ja valusaid küsimusi. Miks ema ta maha jättis, miks ema talle järele ei tulnud, kes on ta pärisisa, miks talle Ace nimeks pandi, kas pärisema teda üldse ka armastas? Terve klass kirjutab, vaid Väike Eric ei kirjuta, tal on paberil kirjas ISA ja MIKS? Poisil endal on silmis pisarad. Lugeja mõistab, et ka Väikesel Ericul on kodus muresid.

ühel päeval satub Adam pealt kuulma ema telefonikõnet vanaemaga, milles selgub, et ema ootab last. Kas see ongi see suur saladus? Ja kas suur elumuutus on selles, et Adam peab oma pere juurest minema kolima, et teha koht väikesele titale? 

Nii igal juhul Adam arvab.

Omamoodi lõbus ja teisalt ka nukker on see, kui Adam läheb isaga suurele koomiksilaadale. Adam kinnitab seal, et ta teeb kõik õnnelikuks, kuna ta on imetabane. Adam saab teada huvitavaid fakte – näiteks seda, et Batmanil oli abiline Bat-koer Ace. Adam arvabki, et tema pärisema otsustas, et Adam peab olema nagu Bat-koer, seepärast ka temal on selline eesnimi. Laadal soovitab keegi, kes on riietanud ennast Supermaniks, et Adam võiks aidata mõne vanainimese üle tee ja hoiduda eemale krüptoniitidest. Ühtepidi asjalik soovitus, teistpidi veidi humoorikas. Nii nagu kogu see vahva raamat. Adam ürita laadal uurida ka seda, miks Suur Kuumeister enda loodud titaanlased maha jättis, kuid ta ei saa seda teada, sest keegi ei oska sellele vastata. Täpselt nii nagu Adam ei tea, miks pärisema tema maha jättis.

Adam otsustab otsida pärisema veebis. Rose Walker? Kas see võiks R. Walker, kes töötab Lettuce Eat poes?

Adam otsustab uurida, kuid see ei ole Rose Walker, tema on hoopis Ramona Walker.

Adami klass külastab ka kohalikku raamatukogu, et suguvõsasid uurida. Adam leiab raamatukoguarvutist artikli, milles räägitakse sellest, kuidas tema ema leidis kisava beebi ujula lähedalt prügikastide juurest. Kas tõesti jättis Adami pärisema ona lapse prügikastide juurde? Miks? See küsimus on huulil nii Adamil kui ka lugejal.

Sündmused arenevad edasi. Väikesest Ericust saab Adami (Ace’i) abiline – Kapten Krüpteerija. Üheskoos lähevad poisid haiglasse, sünnitusosakonda, kus loodavad Adami pärisema kohtam andmeid saada, kuid sealt ei leia nad midagi. Ericul tuleb mõte, et nad võiks üles panna kuulutuse, et otsitakse Rose Walkerit. Nii tehaksegi. Kuulutus pannakse üles ühte söögikohta ja kujutage ette – Adam saabki ühel päeval telefoni sõnumi! Kuid see pole kindlasti mitte see, mida poiss lootis saada, sest sõnumis öeldakse, et poiss võiks otsingud lõpetada ja elada edasi koos oma praeguse perega.

Adam ei anna alla. Ja jätkab otsinguid, eemaldudes sedasi üha rohkem oma praegusest perest, kuigi kõik teised pereliikmed näitavad ühe rohkem välja seda, kui palju nad Adamist hoolivad, kuid palju nad teda armastavad.

Ma olen jäänud nüd üsna pikalt lobisema, kuid mõni raamat on selline, millest tahad pikemalt rääkida ja jutustada. „Lihtsalt spagetipoiss“ on just selline raamat.

Kas Adam leiab oma pärisema? Kas ta saab vastused ma küsimustele, mida ta raamatu alguses küsis, no nendele, mis puudutasid tema maha jätmist, armastust, isa jm. Kas Adam saab teada seda, mis tema praeguse emaga tegelikult lahti on, ja kas see on seotud hoopis millegi muuga, millegi väga tõsisega. Mis juhtub Adami lemmiku – tuttmütsiga (lugeja saab teada sedagi, kes selle tuttmütsi talle kinkis)? Mis saab Väikesest Ericust, mis saab nähtamatust koerast ja kas võib juhtuda hoopis nii, et see keegi uus, kellest Adami vanemad on sosistanud, on hoopis neljajalgne?

Nendele küsimustele saad vastused, kui selle vahva raamatu läbi loed. Tegelikult on see üsnagi imetabane, südamlik, veidi humoorikas ja ilus lugu, milles on juttu emast ja isast, perekonnast ja selle tähtsusest, otsingutest ja eneseotsingutest. Autor suudab edasi anda vägagi imepäraselt ühe 11-aastase poisi mõttemaailma. 

Ühel hetkel mõistab nii Adam kui ka lugeja, et ei peagi olema superkangelane, et olla imetabane, piisab sellest, kui olla lihtsalt see, kes sa oled ja see ei tähenda seda, et sa oled mitte keegi. 

Mulle tundub, et „Lihtsalt spagetipoiss“ on selline raamat, mida 10,11,12-aastased ja veidi vanemad võiksid kindlasti lugeda, kuid tegelikult võiksid seda lugeda kõik, ka emad, ka isad, vanaemad ja vanaisad. 

Kommentaarid puuduvad