„Pruune” on raamat sõprusest, julgusest ja vastuhakust

Marko Tiidelepp

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära?

„Pruune” on raamat sõprusest, julgusest ja vastuhakust. See on ka raamat igatsusest vanaisa järele ja sellest, kuidas asjalood võivad hulluks minna, kui superkangelase võimetest enam ei piisa.

Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

Lugu algab ühel päeval, kui vanaisa suri ja ema-isa olid haiglas ja meie loo peategelane Rune pidi veetma oma päeva tädi Ranveigi pool. Tädi juures olid igal pool klaasist kujukesed, elutoas mängis päev otsa vaikselt raadio. Õhtusöögiks olid rannakarbid, kuigi Runele meeldisid rohkem hoopis kommikarbid.

Õhtupoole tui isa Runele järele. Isa ütles, et vanaisa on surnud. Rune võttis selle uudise vaikides vastu, üheskoos sõitsid isa ja Rune koju. Üsna nukker algus, kas pole.

Ka järgmisel päeval pidi Rune tädi juures olema, sest ema ja isa pidid haiglasse minema, kuna neil olid mingid praktilised asjad ajada. Sellel õhtul ei ole õhtusöögiks rannakarbid vaid lihapallid. Ja ma usun, et peaaegu kõikidele poistele maitsevad lihapallid palju paremini kui rannakarbid. Tädi saatis Rune keldrisse pudeli mahla järele, kuid keldris märkas Rune kolme suurt värviämbrit, milles on pruun värv!

Rune küsis tädilt seda värvi endale, sest ta tahaks värvida onni, mida ta koos oma sõbra Atlega ehitas. Tädi oli nõus vävid poistele andma. Isa ja ema tulid ka sel õhtul Runele järele ja nad andsid poisile vanaisa uuri, mis oli kahjuks seisma jäänud. 

Seejärel saab lugeja tuttavaks Atlega. Rune oli tema juures külas. Ta tahtis minna onni värvima, kuid ei saanud seda sel päeval teha, kuna pidi emaga kohtumisele minema.

Rune läks metsaservale, kuhu poisid olid onni ehitanud. Seal lebas kolm jalgratast! Jube kahtlane värk! Onni juures nägi Rune Antonit, Pastoripoega ja Rubenit Drammenist. Need kolm käisid igal pool alati koos ja nüüd lõhkusid nad onni! Rune läks lähemale ja palus neil lõhkumine lõpetada, kuid kolmik kinnitas, et nüüdsest on see hoopis nende onn ja neil on laudu vaja! Vot sedasi! Rune kartis veidi, käed isegi värisesid, kuid ta ütles, et sel juhul võtab ta endale ühe jalgratta! Kolmik hakkas Runet taga ajama ja Rune otsustas põgeneda. Ta jõudis klassiõe Annika majani ja sai seal varjupaiga.

Seejärel saab lugeja tuttavaks Annikaga. Tema toa seinal olid hobusepildid, kuigi talle hobused ei meeldinud. Saame teada sedagi, et Annika vanaema suri eelmisel aastal ja ta oli üks üsna „omamoodi“ vanaema. No selline hösti korralik ja kõik pidi hästi viisakas olema. 

Õhtul kodus pidi Rune emale selgitama, kus ta oli. Emale ei meeldi, et Rune on poistega tülitsenud. Õhtul vaatas Rune filmi superkangelasest, kelle nimeks oli Ray-X, kes nägi läbi majade ja autode. Samal õhtul oli kuulda õuest ka hääli, keegi olid nende õunapuude kallal. Neid võõraid oli kolm ja nad kihutasid jalgratastel minema, kui Rune isa verandale olukorda kontrollima oli läinud.

Rune ärkas samal ööl üles. Läks riidekapi juurde, kus seisid tädi käest saadud värviämbrid. Ta avas ühe ambritest ja joonistas pliiatsiga värvi sisse tähti – RUNE, PRUUN ja seejärel PRUUNE. Poiss tõusis kähku püsti, võttis kapist pruunid püksid ja musta-pruuni-triibulise T-särgi. Diivanilt võttis helepruuni pleedi, millest sai kääride abiga tore keep. Pleedist väljalõigatud riidetükist sai ta endale ka maski.

Nüüd oli Rune superkangelane Pruune! Ta võttis ka vanaisa uuri, mille seierid olid liikuma hakanud. Rune võttis värviämbri, hiilis majast välja, garaažist võttis ta paksu pintsli ja asus teele Drammeni Rubeni poole. Rune teadis, kus Ruben elas. Seal värvis ta Rubeni jalgratta pruuniks.

Teel koju kohtas Pruune ühte meest, kes istus kivil. See oli Rune vanaisa! Või oli see siiski Rune vanaisa vaim? Rune ei suudagi mõista, kuidas vanaisa siin oli, ta pidi ju surnud olema. Vanaisa tõdes vastu, et eks peaks ju ka Rune öösel ikka kodus ja voodis olema. Rune selgitas, et Rune ongi kodus voodis, tema on Pruune!

Järgmisel päeval jutustas Rune Atlele superkangelasest Pruunest, kes värvid asju pruuniks. Kui Prune sel päeval koju läks, siis oli seal juba kolm onnilõhkujat, kes üritasid Rune isale selgitada, et Rune oli Rubeni ratta pruuniks värvinud. Rune isa ei taha seda uskuda, sest Rune oli öösel kodus ja magas. Kui Rune isa kuulis, et kolmik oli Rune ja Atle onni ära lõhkunud, siis ta ärritus ja saatis kolmiku minema.

Järgmisel hommikul olid onnilõhkujad Rune juures tagasi. Keegi oli öösel Antoni ratta mustaks värvinud! Rune on imestunud, Pruune see ei saanud ometigi olla! Sama päeval sai Rune Atle käest teada, et eelmisel päeval olid onnilõhkujad kolmekesti tema emal tee peal ees olnud, kui ema oli autoga koju sõitnud ega tahtnud eest minna. Hiljem oli nende postkastis paukrakett kärgatanud! Atle ütles Prunele, et tema kustsus välja superkangelase, kel nimeks Mustle!

Nüün on meil siis kaks superkangelast – Pruune ja Mustle – Onnikaitsjad.

Ei möödu palju aega, kui onnilõhkujad tulid jällegi onni lõhkuma. Seekord pidid nende eest põgenema Rune ja Atle kahekesi. Ka seekord jõudsid nad põgeneda Annika juurde.

Järgmisel öösel saab lugeja tuttavaks veel ühe superkangelasega, kelle nimi oli Sinika. Usun, et saate aru, kellest on jutt. Kolm superkangelast plaanisid minna Pastoripoja ratast värvima. Musta-prunikirjuks. Sel ööl neil see siiski ei õnnestu, sest pastor tuli õue vaatama, kuna kuulis kahtlasi hääli.

Äkki oleksid pidanud meie superkangelased üle värvima hoopis pastori kaks uunikumautot või hoopis kirikutorni? Pruune teadis, et Rune vanaisa garaažis peaks olema sinist värvi. Teel koju kohtus Pruune jällegi vanaisaga, kes lubas tal seda sinist värvi võtta ja kasutada. Pruune ja vanaisa rääkisid seekord pikemalt – surmast, hauakivist, kaelkirjakust jm. Vanaisa andis Pruunele kaelkirjakukõrva, mis peaks Pruunet aitama, kui ta hädas on.

Seejärel oleme vanaisa matustel. Oli näha, et pastor katlustas midagi ja mees märkas Rune käel ka pruuni värviplekki. Veidi hiljem Rune selle pleki küll lakibensiiniga eemaldas, kuid ikkagi...

Samal ööl läksid Pruune, Mustle ja Sinika vanaisa garaažist sinist värvi võtma, kuid garaažiuks oli juba lahti! Kas siin olid käinud vargad? Ka värviämbreid oli vähem. Alles oli vaid üks värviämber.

Superkangelased läksid kiriku juurde, kuid siinkohal tõmban ma oma jutustusel joone alla. Raamatu lõpu lasen ma sul endal avastada. Iga juhul on mängus palju sinist värvi, kaelkirjakukõrv, vanaisa uur, mis hakkas tagurpidi käima, politsei, vanaisa ja sinine onn.

Selline huvitav ja kaasahaarav lasteraamat on „Pruune“. Vahvad peategelased, mõnus ja veidi huumorikas lugu, omamoodi ka õpetlik. Vahva lugemine.

Raamatu vahvad ja humoorikad illustratsioonid on joonistanud Oyvind Torseter. Ja neid pilte on raamatus ikka päris palju ja ka see on vahva.

Kommentaarid puuduvad