„Jõulust jaani“ on väike luuleraamat noorele lugejale. See sisaldab Tuglase Seltsi poolt korraldatud Valge raamatu konkursil äramärgitud käsikirja luuletusi, mis on esmakordselt ilmunud kahes kogus – „Pesamunale“ (1995) ja „Jõulust jaani“ (1998). Luuletuste temaatika hõlmab kõiki nelja aastaaega. Milvi Panga (snd 1945) on sündinud Võrumaal, kelle esimesed lasteluuletused tuli Tähekese jaoks võro keelest tõlkida. Ta on alates 1988. aastast olnud lasteajakirja Täheke üks viljakamaid autoreid ja pälvinud Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna. Hulk tema luuletusi, mida on avaldatud nii lasteajakirjades kui ka luulekogumikes, on viisistatud ja ilmunud ka laulikutes ning helikandjatel. Milvi Panga luuleraamat koondab endasse kauneid luuletusi, mis ilmunud varem 1995 ja 1998. aastal, kuid siin on ka päris uus luuletusi. Nii nagu raamatu pealkiri viitab on siin ilusaid luuletusi jõuludest, kuid ka muudest tähtpäevadest, talvest, kevadest ja suvest. Jõludest röögib meile raamatu avaluuletus „Jõuluime“: Pilt nii korduv, kordumatu: kirik, orel, haljas puu. Ilus vana aegumatu jõululaul ja jõulukuu. Mis see on, mis nõnda valdab, igaüheni teab teed? Kohe jõuluime algab - sina mõistad ingli keelt. Äärmiselt ilus ja armas luuletus, kas pole. Siin ka luuletus „Pesamuna“, milles juttu pere kõige väiksematest ja sellest, et ka pääsukestel ja siilidel on omad lapsukesed. Paar luuletust jutustavad meile ühest vahvast taadist, ühe pealkiri ongi „Taat“, teise „Videvikku pidamas“. Raamatus on ka ilus ja talvine luuletus väikesest linnukesest ehk „Leevike“: Tillukene punapugu Ilmud keset talve, siis kui värvidega lugu on meil kõige halvem. Õitsed sirelil ja kasel uhke talvemooni moodi. Pakuksin sul pesa-aset, aga sa ei hooli. Kodus pesa pesahool. Sina oled külas. Tervita ka minu poolt koduniidu ülast. Raamatus on luuletusi tulest, lusikatest, vikerkaarest ja virmalistest, sellest, mida saab lumest teha. Mõnusa huumoriga on luuletus „Läki õue“: Läki õue, läkiläki! Koid las jäävad kappi. Või kui tahavad, las tulla lumelinna appi. Tulgu, uuristagu ennast lossimüüri sisse. Piilureid meil ongi vaja võtta ametisse. Väga vahva luuletus, kas pole. Raamatus on juttu veel jõuluvana tulekust ja jõuluvanast endast ja sellest, et jõulude tulekus keegi ei kahtle. Siin on luuletus kuusepuust, lõbusad lood pärmist, kes tantsib jenkat ja taignarullist, kes tantsib jõulupolkat. Luuletusest „Leevike“ oli juttu, ja kui on leevike, siis peaks olema ka tihane ja nii ongi. Luuletuse pealkiri on „Tihane“: Juba ta toksib me aknaplekil. Küllap on meeles, mis maik on pekil. Koputab lapse ärkvele unest. Kuula, kuidas laulab ta lumest. Lumi ei ole vaid sätendav kest. Lumest saab maale vateeritud vest. Vahvad on luuletused „Kadrid tulevad“, „Mardid pole marjulised“, „Vastlapäeval“ ja „Märts“. Juttu on ka vihmast, väikesest kalamehest, kanapesast, peenrast ja suvest. Raamatu viimane luuletus on „Padi“: Padi pole vaid pealt pehme, padja sees on pardi ehmed, halli hane udusuled ja need rõõmsat värvi uned, mis sind viivad peale pilvi, mida näed sa kinnisilmi. Ilusad pildid on joonistanud Viive Noor.
